Raul Kuutma: Kolmas tee. Raul Kuutma ja Olion, 2004. Toimetanud Andres Mälk. 389 lk.
1940-ndate aastate esimesel poolel sattusid paljud elujõulised eesti noormehed olukorda, kus neid sunniti lahingusse, võitlema võõras mundris ja võõraste ideoloogiate nimel. Valik nende vahel oli mõnel puhul raske ja enamatel juhtudel valikuvõimalust ei olnudki. Jäi ainult üle minna sõjaväekutsega kaasa või püüda leida mitteminekuks paremal juhul sobiv ettekääne, halvemal juhul riskida end varjates. Vene ja Saksa okupatsioonide vahele sattununa hakkasid nii mõnedki otsima kolmandat teed ja nende otsingute raamides hakati suubuma teispoole Soome lahte. Samal ajal tehti kodumaal põrandaalust tööd iseseisva Eesti Vabariigi taastamiseks.
Soomepoiste liikumine ja kodumaine põrandaalune tegevus olid omavahel küllaltki tugevalt seotud. Nii vähemalt väidab Soomepoiste ajalootoimkonna esimees Raul Kuutma, kes on koostanud kõne all oleva raamatu, kus jälgitakse seitsme eesti mehe saatust sel keerulisel ja traagilisel ajajärgul. Osa on kirja pannud asjaosalised ise, muist on autor koostanud mitmesuguste autentsete allikmaterjalide varal.
Kaarel Karimäe oli Jäneda Põllutöö Keskkooli lõpetatuna Soomes praktikal, kust ta 1939.a. kevadel Eestisse naasis. Juba järgmise aasta veebruaris põgenes ta tõukekelguga üle lahe, et osa võtta Soome Talvesõjast. Jäi Soome ning astus 1941.a. juunis uuesti Soome armeesse ja sai kuu aega hiljem peast raskesti haavata. Pärast ravi viibis Eestis puhkusel, läks Soome tagasi ja sai 1944. aasta veebruaris uuesti haavata. Juunis 1944 langes Karjala kannasel Kauhimäe lahingus ja jäi lahinguväljale. Auastmelt oli ta seersant, autasustatud IV klassi Vabadusristiga ning II ja I klassi Vabadusmedaliga.
Hugo Tartu oli Eesti Kaitseväe seersant, kes 1941.a. varjas end Nõukogude mobilisatsiooni eest. Hea sportlasena kutsusid sakslased ta Soomes treenitavasse kaugluure meeskonda, kes pidi saadetama venelaste tagalasse. Kolmeteistkümnest eestlasest koosneva luuresalga koosseisus saadeti 1942.a. augustis Arhangelski-Vologda raudtee lähedusse. Salk põgenes kaks kuud jälitava vaenlase eest. Sama aasta novembris langesid nad vangi ja hukati.
Endel Kruus oli ka end Nõukogude mobilisatsiooni eest varjanud. Saksa okupatsiooni ajal töötas Tartus julgeolekupolitseis, kus tegi salaja koopiaid dokumentidest ja informeeris sidemehe kaudu rahvuslikke rühmitusi SD kavadest. 1943.a. sügisel põgenes Soome, kust naasis 1944.a. augustis Eestisse. Arreteeriti nõukogude võimu poolt 1946.a. ja veetis üheksa aastat Siberis. Hiljem kodumaale naasnuna õnnestus tal kaugõppes lõpetada Tallinna Meditsiinikool. Töötas Tallinna haiglates, suri detsembris 2003.
Edmund Ranniko saatus on olnud üsna kirev. Astus 1941.a. augustis Eesti Leegioni ja oli Narva pataljoni koosseisus Ukraina rindel. 1943.a. juunis oli Eestis puhkusel ja otsustas põgeneda Soome. Võitles Soome armees kuni naasmiseni Eestisse 1944.a. augustis. Sai Pilka lahingus haavata ja evakueeriti laatsaretlaeval „Moero“ Saksamaale. Laev uputati Vene õhutorpeedo poolt, Ranniko pääses ja saadeti paranenuna Neuhammerisse Eesti diviisi. Sai rindel uuesti haavata, vääristati II klassi Raudristiga ja pääses põgenedes läände. Viibis Saksamaal põgenikelaagrites ja teenis mõnda aega Ameerika sõjaväe juures Balti Vahipataljonis. Emigreerus Austraaliasse, kus pärast töökohustuse lõppu asutas oma ehitusettevõtte. Alates aastast 2002 elab Eestis.
Heino Mikiver oli koolipoiss Tallinnas ja põgenes 1943.a. hilissuvel Soome, kuhu olid varem siirdunud ta kaks vanemat venda (üks on meie lehe kaastööline Ilmar Mikiver). Võitles Soome armee koosseisus Viiburi lahel ja Vuoksil, hiljem Eestisse naasnuna Sinimägedes. Arreteeriti, vabanes ja õppis Tallinna Tarbekunsti Instituudis. Märtsis 1947 põgenes üle jää Soome, lootes sealt edasi pääseda Rootsi vendade juurde, kuid vahistati ja loovutati Nõukogude Liidule. Viibis Komimaal vangis, kust vabanes 1955.a. Lõpetas Tallinnas Kunstiinstituudi ja töötas kujunduskunstnikuna.
Ahto Talvi astus 1943.a. kevadel vabatahtlikult Eesti Leegioni ja omandas Debica õppelaagris nooremseersandi auastme. Sama aasta oktoobris põgenes puhkusel olles Soome. Soome armees lõpetas ohvitserikursuse lipnikuna. Eestisse tulles saadeti Narva rindele, kus oli „Nordlandi“ diviisis kompaniiülema kohusetäitjaks. Taganemisel jäi Eestisse, kus töötas raudteelase ja spordiinstruktorina, kuni 1947 ühines Relvastatud Võitluse Liiduga, saades Järvamaa rühma juhiks. Arreteerimisel laskis maha Järvamaa NKVD ülema ja haavas teist ohvitseri. Pärast 9-kuulist piinamist ja ülekuulamist saadeti Kasahstani sunnitöölaagrisse, kus võttis osa Steplagi ülestõusust. Vabanes 1961 ja pääses kodumaale 1974, kus 1996.a. suri.
Raul Kuutma, raamatu autor, nimetab end saatuse soosikuks. Võitles Soome armees Karjala kannasel, Viiburi lahel ja Vuoksil. Eestisse tagasipöördununa võttis osa Pupastvere ja Pilka lahingutest. Pärast sõjategevuse lõppu Eestis jätkas õpinguid ja omandas elektriinseneri diplomi. Töötas oma erialal kuni pensionile siirdumiseni 1987.a. Ka selliseid asju juhtus, kui oli õnne ja ei leidunud pealekaebajaid.
Nüüd, juubeliaastal meenutades aegu, kus tuli raske südamega otsustada lahkumise või jäämise vahel, tõdeme taas valusalt, et paljudel ei olnudki valikuvõimalust. Ja mõtleme eesti sõduritele, kes võitlesid ühes või teises võõras armees, mõned mitmes. Oli kolmas tee, millest selles raamatus kõneldakse, parem või halvem kui teised? Seda ei saa isegi tagantjärgi tarkusega kindlalt ütelda ja see polegi allakirjutanu ülesanne. Leppigem teadmisega, et see oli tollal üks võimalikest teedest ja selle valijad käisid seda teed sirgelt ja kohusetruult, armastusega südames oma kodumaa vastu.
Nägus ja hästikujundatud raamat sisaldab peale autorite näopiltide fotosid lahingutegevusest ja rindekaarte. See on väärtuslikuks lisandiks paljudele varemilmunud teostele, mis kirjeldavad eesti sõjameeste saatust. Veel üks monument, mis jääb püsima „poliitilise korrektsuse“ ja võõra surve kiuste.
Õige tee otsingul
Arvamus
TRENDING
