Õigeusukirikust Eestis ja Rootsis

STOCKHOLM (EE) — Rootsis peetakse õigeusu leviku alguseks aastat 1617, kui pärast Stolbovi rahu sõlmimist Venemaa ja Rootsi vahel saabusid Stockholmi esimesed vene kaupmehed ja algas elav kaubavahetus.

1641. a. valmis esimene vene külalistemaja koos suurte kaubaladudega; ühes laoruumis toimusid 1651. aastast alates ka õigeusukiriku jumalateenistused nendele venelastele, kes parajasti juhtusid Stockholmis viibima. Kuid Rootsi-Vene sõdade tõttu katkesid suhted nende riikide vahel ja lõppesid ka kõnealused jumalateenistused.

1905.a. õnnestus vene õigeusklikel Rootsi välisministeeriumi loal ehitada endale kindla asukohaga kirik koos abihoonete ja elumajaga Stockholmi kesklinnas, kus peetakse siiani jumalateenistusi.

Kuni aastani 1931 oli Rootsi õigeusukirik Moskva patriarhaadi alluvuses. Pärast seda, kui viimane nõudis kõigilt välismaal asuvatelt õigeusukirikutelt ustavust väljendavat kirja Nõukogude võimule, lahkus Rootsi õigeusukirik Moskva alluvusest ja registreeris end Konstantinoopoli patriarhaadi alluvusse, kus on tänini. Pärast N. Liidu lagunemist detsembris 1991 kohtus Moskva patriarhaadi välisküsimustega tegelev metropoliit Kirill Pariisi ja kogu Lääne-Euroopa peapiiskopi Sergeiga, kellele allub kanooniliselt ka Rootsi õigeusukirik Stockholmis ning tegi viimasele ettepaneku tulla uuesti Moskva patriarhaadi alluvusse, millest peapiiskop Sergei keeldus. Metropoliit Kirill lubas seepeale, et Moskva patriarhaat alustab uut kampaaniat, kogumaks välismaal asuvad õigeusukirikud oma hõlma alla.

Otsekui nende sõnade kinnituseks asus 1996.a. Stockholmis u. 30-le inimesele jumalateenistusi pidama 36-aastane preester Aleksander ühe matusetarvete äri ruumes, kus peamisteks osalejateks on saatkonna töötajad või neile lähedalseisvad isikud.

Eestis sai õigeusukirik tegutsemishoo sisse 1840. aastal, mil Moskva patriarhaadi juhtimisel alustati usuvahetuse kampaaniat, mis oli propageeritud ja suunatud Vene võimu poolt ja mille käigus allutati Eestis asuvad õigeusukogudused Moskva patriarhaadile. 1920. a. sai Eesti õigeusukirik autonoomseks ja lahkus 1923 a. Moskva patriarhaadi alluvusest.

Aastatel 1923—1944 oli Eesti Apostellik Õigeusukirik Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadi alluvuses. 1945.a., pärast Eesti Vabariigi teistkordset okupeerimist venelaste poolt allutati Eesti õigeusukogudused sunniviisiliselt ja kanoonilist korda eirates taas Moskva patriarhaadile.

Eesti Apostellik Õigeusukirik taastas oma tegevuse Eestis 1996.a. ega pidanud end enam Moskva patriarhaadile alluvaks. Sellega oleks nagu selle ristiusu haruga kõik korras, aga — võta näpust — Moskva patriarhaadil tekkis tahe näidata uuesti oma ambitsioone ja nii soovib ta registreerida osa Eesti kogudusi Moskva patriarhaadi alla.

Eriti agaralt ajab seda asja end. Eesti õigeusukiriku pea ja nüüdne Moskva patriarh Aleksius II, kes on ka endine KGB agent kõnealuse organi kunagise arhivaari Vassili Mitrohhini andmetel. Moskva patriarhaadil pole siiani õnnestunud endale allutada ka USA õigeusukirikut.

Loodetavasti peavad need poliitikud, kellest oleneb selle küsimuse lahendamine, silmas Eesti rahvuslikke huve ega anna järele Moskva survele. On muidugi ka neid majandusringkondi, kes tahaksid Moskva patriarhaadile järele anda — näiteks Vene poolste topelttollide kaotamise nimel. See on aga ekslik mõtteviis, sest venelased ise pole huvitatud järeleandmistest.

Kui Venemaad hakatakse tõesti paari aasta pärast vastu võtma Ülemaailmsesse Kaubandusorganisatsiooni (WTO-sse), siis tuleb tal nagunii kaotada topelttollid; vastasel korral ta WTO sse ei pääsegi.

Märkmed: