Ahnete riigikogu liikmete, õigemini oma riigikogu liikme staatuse minetatud poliitbroilerite ülbusel pole piire.
Nendel põhiseaduse rikkujatel kes Reformierakonna poolt lõpuks ometi tagasi kutsuti riigi aktsiaseltside nõukogudest jätkus ülbust väita: “Lahkume nõukogudest sirge seljaga, sest oleme seda tööd teinud ausalt…Oleme lähtunud rahvale parlamendis antud vandest esindada...”
Neil on pigem põhjust häbiga peitu pugeda ja lõpuks ometi tunnistada, et nad on oma ametivannet jämedalt rikkunud.
Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 63 kehtestab kategoorilise nõude: „Riigikogu liige ei tohi olla üheski muus riigiametis“ ja paragrahv 64 ütleb selge sõnaga: „Riigikogu liikme volitused lõpevad enne tähtaega: 1) tema asumisega mõnda teise riigiametisse …”
Riigikohus otsustas juba ammu, et riigi aktsiaseltside nõukogu liikmed on riigiametis. Inimesed kes on minetanud oma riigikogu liikme staatuse ei tohi Riigikogu kodukorra seaduse alusel Riigikogu istungitel osaleda, rääkimata seaduste tegemisest. Sellised „seadused” on ilmselt õigustühised. Väikese erandiga ongi kõik pärast taasiseseisvumist vastu võetud „seadused“ põhiseaduse alusel õigustühised. Nende rakendamine on hävitanud Eesti Vabariigi õigusliku aluse.
Väikene erand tekkis kui see põhiseaduse eiramine mulle esimeses sõjajärgses riigikogus teatavaks sai. Üritasin seda uskumatut olukorda parandada. Esiteks pöördusin ametliku arupärimisega õiguskantsleri poole, kes kinnitas, et ei ole mingit kahtlust – riigiettevõtte nõukogu ametisse astumine lõpetab riigikogu liikme volitused. Pöördusin siis ka riigikogu juhatuse poole, et nad põhiseadust järgiks ja kõrvalised isikud riigikogu saalist eemaldaks. See ei andnud tagajärge – põhjendusega, et riigikogu oli vastu võtnud seaduse, mis väitis, et riigiettevõtete nõukogudes ametis olemine, mille eest riigi kassast palka makstakse, ei olegi riigiamet!
Kuna aga õiguskantsler minuga nõustus, esitas ta riigikohtule taotluse, et riigikogu põhiseaduse vastane töökorraseadus tühistataks. Seda riigikohus 1994. aastal ka tegi. Otsus riigikogulasi ei häirinud, nad jätkasid nagu varem.
Peatasin siis ametlikult oma tegevuse riigikogu liikmena seni, kuni isikud, kes ei ole riigikogu liikmed, lõpetavad riigikogu töös osalemise. Minu üllatuseks andis see tagajärgi. Valitsus vallandas mitut riigiametit pidavad riigikogulased või vähemalt need, kelle põhiseaduse rikkumine oli avalikult teada. Mu tollane pahanduse tekitamine ahnetele, seadust eiravatele kolleegidele aitas – ajutiselt. Hiljem selgus, et pärast minu lahkumist muutus olukord jälle „normaalseks”.
Reformierakonna fraktsiooni esimehel Urve Tiidusel jätkus ülbust väita: „Riigikogu liikmete ülejala tagasikutsumine ministrite poolt… ei olnud väärikas ega kohane reaktsioon.“ Kui oletada, et Tiidus on endise ajakirjanikuna kirjaoskaja ja võimeline ka põhiseaduse sõnastusest aru saama, siis peame järeldama, et ta kriitika põhiseaduse järgimisest pole väärikas ega kohane. Loodame, et järgmistel valimistel hääletajad sellega arvestavad, kui nad otsustavad kellele või millisele nimekirjale oma hääl anda.
Urve Tiidus pidas vajalikuks ka vassida õiguskantslerite arvamusega. Nagu teame, kinnitas juba esimene okupatsioonijärgne õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli, et riigi aktsiaseltsi ameti vastuvõtmine lõpetab riigikogu liikme volituse. Endine õiguskantsler Allar Jõks esitas riigikogule korduvalt nõudmise, et riigikogu hakkaks põhiseadust järgima. Teame ka, et see oli põhjus miks riigikogu Jõksi ametist vallandas, et asendada ta põhiseadust eiravate riigikogulaste pale järgi loodud Indrek Tederiga.
Põhiseaduse sõnastus on nii selge, et inimene kes on nõus mistahes hästi tasuva ameti eest nende sõnade tähendust pea peale pöörama on ilmselt nii raske moraalse puudega, et ta mingil juhul õiguskantsleriks, ministriks või riigikogu liikmeks ei sobi.
Reformierakonna vastumeelne oma liikmete nõukogudest tagasikutsumine oli lootustandev samm õiges suunas. Nüüd on vaja jätkata Eesti Vabariigi õigus - ja õiglusriigiks taastamisega.
Esiteks peab heastama maksumaksjatele tehtud kahju ja tagasi nõudma pseudoriigikogulastelt kõik palgad ja hüvitised mis nad on põhiseadust eirates kasseerinud.
Veelgi tähtsam on taastada Eesti Vabariigi õiguslik alus. Arvan, et seda on võimalik teha seadusega mis kehtestab kõik varasemad, suvaliste isikute osalusel tehtud pseudoseadused.