Ettelubatud nashistide meeleavaldust (vt. EE#11, lk.2) võib aga pidada läbikukkunuks. Mõned sealsamas nõukoguliku ajalookäsitluse vastu protestivad kohmetud aktivistid oma Vene trikolooriga ja pronkssõduriplakatiga ei paistnud enamikule kuulajaist silmagi, ehkki nende vastu tundis suurt huvi meedia.
Eesti Rahvusringhäälingu korrespondent Vahur Lauri märkas, et ürituse toimumise ajal seisid nurga taga teiste hulgas Öisest Vahtkonnast tuntud Mark Sirõk, Maksim Reva ja Dmitri Linter Eestist koos Soome antifashistide organisatsiooni liikme Johan Bäckmaniga ja paar Soome Islamipartei tegelast. Lauri arvates oli vastu-ürituse organiseerinud just Bäckman, kes on saanud kuulsaks oma Eesti-vastaste absurdsete seisukohtadega.
Linter ja Reva kinnitasid, et nad viibivad Helsingis ajendatuna soovist, et neid mõistetaks – eestlaste esitatavad väited olevat valelikud, täiesti väärad ning moonutatud.
Niisama kergesti vastuaktsiooni korraldajad siiski alla ei andnud. Järgmisel päeval pidasid nad ühe Helsingi kesklinna korterimaja söögisaalis pressikonverentsi, kus Bäckman ütles: „Küüditamine polnud massimõrv, vaid inimeste päästmine sõja eest.“ (!)
Dmitri Linter kuulutas ajakirjanikele, et vaid naiivne inimene võib rääkida Eestist kui demokraatlikust riigist. Pressikonverentsil jagati ka ingliskeelset manifesti, milles süüdistatakse Eesti võime ajaloo võltsimises, etniliste vähemuste tagakiusamises jmt.
Reva mainis samal üritusel, et Eestis toimub venelaste suhtes poliitiline ja kultuuriline massimõrv, aeglaselt ja läbi mitmete põlvkondade.
Kõnealuse kogumiku ilmutas WSOY kirjastus ja selle läbivaks teemaks oli Eesti ühiskonna saatus nõukogude ajal. Kui üldiselt on akadeemilise hõnguga poliitikakogumik igavavõitu kaup raamatuturul, siis selle raamatu ilmumine pole sugugi tavaline, ütles WSOY ilukirjanduse osakonna juhataja Harri Haanpää. Raamat äratas juba enne ilmumist suurt tähelepanu meedias ja on „elektrifitseerinud“ soomlasi.
Oksanen ütles raamatu esitlusel, et igaüks tunneb end ebamugavalt, kui tal ei õnnestu oma eluolu selgeks teha tema elukeskkonnast väljaspool elavatele inimestele. Tema arvates võiksid soomlased Euroopa ajalugu paremini tunda ning põhjanaabrite kirjastajad Eesti ajaloo vastu suuremat huvi üles näidata.
Imbi Paju ütles, et Soome eliidi ja mõnede ajakirjanike käitumises on siiani näha külma sõja aegseid elemente. Soome ekspresident Mauno Koivisto rääkis mõni aeg tagasi, et Soome ei oleks saanud omal ajal midagi ära teha Baltimaade kiiremaks vabanemiseks Nõukogude ikkest. Paju sõnul näitavad Koivisto sõnad aga suutmatust andeks paluda. Ta lisas, et kui mujal maailmas tegeldakse ülikoolides sügavamalt kommunismi ja holokausti uurimisega ning eliit-ajakirjanikud ja professorid teavad, mida N. Liit endast kujutas, samuti seda, mis on sovietiseerimine ning Balti riikide okupatsioon, siis Soomes ollakse siiani väga ettevaatlikud N. Liidu kritiseerimisel.
See teema kerkis üles ka 25. märtsil Soome Televisiooni MTV3 hommikuprogrammis, kus Oksanen ja Paju osalesid. Sofi Oksanen ütles, et paljusid nõukogude aegseid kuritegusid, sh vägistamisi, üritatakse siiani maha vaikida, kuna Venemaa hinnangul ei tehtud Suures Isamaasõjas midagi valesti.
Imbi Paju lisas, et nende raamatu ilmumise taga pole mitte eesmärk Venemaad rünnata, vaid seda on vaja eeskätt neile endale.
(Ajakirjanduses ilmunu põhjal EE)