Esimene oli teeninud Eesti mereväes, mobiliseeritud küll punaarmeesse, kuid suutnud põgeneda ja jätkas vabatahtlikult Soome laevastikus. P. Loosberg õppis J. Westholmi gümnaasiumis, läbis Eesti Sõjakooli aspirantide kursuse suurtükiväe alal ja ülendati lipnikuks. Tuli Eesti meistriks jäähokis VS „Sport“ ridades, oli rahvusmeeskonna väravavahiks. Siirdus Soome 3. nov. 1943 ja astus Soome Meresõjakooli, lõpetas selle navigatsiooniklassi juunis 1944. Seejärel ülendati vänrikuks. Teenis lahinglaeval „Väinämöinen“ ja kiirpaadil. Siirdus sõja lõpul Rootsi, kust 1951.a. läks edasi Kanadasse. On saanud eriettevalmistuse foto alal. Eesti vabanemisel kutsuti ta president Lennart Meri käsundusohvitseriks, sai mereväe vanemleitnandiks ja eeskujuliku teenistuse eest kaptenmajoriks. On töötanud Soomepoiste Klubi juhatuse aktiivse liikmena.
Mõlemale sünnipäevalapsele anti sõna midagi oma eluloole lisada. V. Siimon jutustas seni rääkimata loo tema õpingutest Soome mereväe Turu laevastikus ohvitseride kursusel, mille ta õppeosas läbi tegi, kuid sõja lõpu tõttu jäi nõutav kuuekuuline praktikaaeg lõpetamata ja sellele lisanduv ohvitseriülendus saamata. Laevastikus koguti ohvitseride ettevalmistuseks 60 meest, nende hulgas kolm eestlast, et asendada langenuid, nendest lõpetas kursuse 46 meest.
P. Loosberg kõneles Eesti de facto vabadusekaotusest 14. juunil 1940, kui N. Liit pani Eesti täielikku sõjalisse blokaadi ja lõikas läbi kõik Eesti kontaktid välismaailmaga.
Lõpus vaadati videofilmi selle soomepoiste grupi saatusest, kes sõja lõpul jäi Soome lootuses, et neid lastakse seal edasi elada. Kuid rahulepingusse said venelased punkti, kus nõuti eestlaste väljaandmist. Filmis teevad mehed mitmesuguseid põgenemiskatseid; Alfred Karul see ka õnnestus ning sõprade abil sai ta Rootsi. Teistest pidid mõned kannatama nõukogude karmuse ja vägivalla all.