Pärast II maailmasõda ei antud Euroopas just armu Saksa okupatsiooni kollaborantidele. I maailmasõja kangelane, prantsuse marssal Petain, kes pärast Pariisi langemist 1944 sai valitsuse etteotsa ja sõlmis sakslastega vaherahu ning oli Vichy valitsuse juhiks, mõisteti surma. Kindral de Gaulle muutis surmaotsuse eluaegseks vangistuseks. Norras hukati Vidkun Quisling, kellelt pärineb kollaborantide ühisnimetus: kvislingid.

Erilises olukorras oli Taani, mis küll okupeeriti, aga kus valitsus jäi edasi ametisse. See koostöö okupatsioonivõimudega lakkas alles augustis 1943. Pärast Saksamaa kapitulatsiooni arreteeriti ja anti kohtu alla paljud otsest koostööd teinud isikud. Kuigi nad suurelt osalt pääsesid kergema karistusega, mõisteti mõned siiski surma. Ärimeestelt ja töösturitelt konfiskeeriti teenitud kasum, ei leppinud nad aga sellega, vaid püüdsid oma tegevust õigustada. Sama kehtib Lõuna-Taani saksa vähemuse kohta, kes enamuses oli olnud Hitleri sõiduvees. Püüti tõestada, et vastupanuta okupatsiooni taga seisis tookordne Taani valitsus; et välisminister P. Munch olevat 17. märtsil 1940 Rostockis kohtunud Heinrich Himmleriga ja kokku leppinud, et 9. aprillil toimuva okupatsiooni puhul ei avaldata vastupanu.

Minu esimeste ülesannete hulgas Taani riigiarhiivis oli osalemine just selle välisministri arhiivi korrastamisel, kusjuures eesmärgiks oli ka otsida andmeid väidetava Rostocki kohtumise ja kokkuleppe kohta. Kuigi välisminister P. Munch oli säilitanud isegi reklaamid, ei õnnestunud leida vähimatki kinnitust tema kohtumisele Heinrich Himmleriga. Hiljem olin mitu aastat Taani välisministeeriumi konsultant arhiivimaterjalide säilitamise plaani koostamisel. Leidsin taustamaterjale Eesti ajaloo kohta, näiteks Taani peakonsul Jens Christian Johanseni Vabadussõja-aegsed päevikuaruanded, millised avaldas soome ajaloolane Kalervo Hovi. Leidus ka lisaandmeid Taani hoiakust Eesti suhtes, aga mitte vähimatki mingist kokkuleppest 1940. a. kapitulatsiooni asjus.

See kokkuleppeteooria on löönud suuri laineid. Kuigi on näiteks selgunud, et üks tunnistaja, kes väitis, et ta just sellel päeval kohtas välisministrit Rostockis, oli tollal ise ühel peol sadu kilomeetreid eemal, elab see konspiratsiooniteooria edasi, eriti kaudsete vihjete näol. Näiteks olevat keelatud avalikustada selle kohta käivat arhiivmaterjali jms – kus suitsu, seal tuld! Ühe 2005. a. internetiküsitluse kohaselt peab seda võimalikuks ligi 40 % küsitletutest.

Sellel on sugulust Eesti ajalookäsitlusega, milles veeretatakse süü kapituleerimises ja alistumises 1939. ja 1940. a. tolleaegsele valitsusele eesotsas presidendiga. Taani konspiratsiooniteooria levitajad loodavad sellega saada vabandava põhjenduse nende koostööle okupatsioonivõimudega, mille kohaselt oli nende väidetav riigireetmine tegelikult mõeldud poliitikute poolt reedetud rahva olukorra leevendamiseks, eriti kuna valitsus oli olnud sakslaste marionett. Eesti kollaborantide järglased loodavad samal kombel õigustada koostööd okupatsioonivõimudega, andes mõista, et selle eesmärgiks oli Eesti vabanemine.

See on ka lihtsam, sest vastupidiselt Taanile, kus okupatsioon kestis ainult 5 aastat, kannatas Eesti selle all 10 korda kauem. Taanis ei toimunud puhastust juhtkonna ja eliidi hulgas. Pärast okupatsiooni lõppu jätkasid tegevust varem riiki juhtinud poliitikud. Eestis jäid võimuhoobade juurde suurelt osalt kollaborantide teise põlvkonna esindajad, kelle eelkäijad olid teinud platsi puhtaks endisest juhtkonnast. Vastupidiselt Taanile on neil ka võimalus suunata ajalookirjutamist, nii et reetmise versioon on väga tugevalt esindatud. Ajakirjandust ja võrgukommentaare jälgides jääb mulje, et seda usub enamik. Pole ju ka enam kuigi palju tunnistajaid, aeg töötab nende teooriate kasuks. Tegelikult pole neist ju suurt kasu, aga mõjuvad kollalaborantide rahustamiseks.

Reetmise teooria edukus on ajendanud seda kasutama ka president Lennart Meri kohta. Taustaks on tema isa problemaatiline seos julgeolekuteenistusega. Lennart Meri puhul väidab Ando Leps, kes ise peaks peeglisse vaatama, tema agendinime „Nikolajev“. Loomulikult oli tal kontakte KGB-ga, kellel neid polnud? Kas tuleb talle pahaks panna, et ta tõkestas endise nomenklatuuri teed ja viis Eesti maailmakaardile? Reetureid ei nähta aga neis, kes vahepeal teenisid ustavalt Moskvat, nüüd esinevad aga uue müüdi kohaselt vabaduse toojatena, kas aga kõigile N. Liidu ikke ja mõju all olnud rahvastele? Kummaline paradoks: algsetest vabaduse toojatest on saanud reeturid, seda taastanud reeturite järeletulijatest aga tõelised vabadusvõitlejad! Selle usu propageerimisel lubatakse rahvale õndsust. Nende väljaõppe ajal oli vabaduse mõiste pea peale pööratud. Moskva ikke alused rahvad pidid nagunii kiitma orjastust vabaduseks, mis on paljudele saanud harjumuseks.

Märkmed: