„Eestil pole kunagi varem olnud nii hea kui praegu,” on kinnitanud nii president Ilves kui president Kaljulaid. Ning mitte ainult üks kord. Kuid mitte kordagi pole väga üheselt mõistetavalt kumbki selgitatud, milles too erakordne olukord avaldub. Ja ometi on president Kaljulaid nii mitmeti suurepärane isiksus.
Kasvasin väikeses Võrumaa talus, kus pärast seda, kui vanaisa oli infarkti tõttu sunnitud mitte ainult adra vaol hoidmise lõpetama, vaid jäädavalt talupidamise minu vanaema ja l6-aastase tädi hoolde jätma. Mulle ei meenu ühtegi päeva, kus keegi meist oleks tahtnud rohkem süüa, kui laual oli toitu. Tänases Eestis on aga Toidupanga kinnituse kohaselt üsna palju lapsi, kes saavad tihti vähem süüa, kui nad soovid ja vajavad. Kindlasti oli meie talu küla vaeseim. Kõik toona elanud, välja arvatud tööpõlgurid, võivad kinnitada, et kolmekümnendate alguseks oli elu igati elamisväärne igas Eesti maa paigas.
Oma kogemuste põhjal toonast aega meenutajaid enam sama hea kui ei olegi. Vähe on ka neid, kes okupeeritud Eestis julgesid oma järglasi teavitada elust enne aastat 1940. Kuigi paguluses on küllaltki palju kirjutatud Eesti maast ja rahvast, teab mingil kummalisel põhjusel valdav osa tänaseni Eestis võimul olnuist vaid seda, et Eestis oli reeturlik vaikiv ajastu. Isegi siis, kui noid nelja aastat tänaste tõekspidamiste alusel hinnata, pole võimalik õigustatult väita, et toonane Eesti oli tänasest halvem. Rahva enamus ei tundnud vaikival ajastul mingeid piiranguid ja raskusi, vaid oli ülimalt rahul sellega, et: Toompeal olijad pidid lõpetama erakondlikud „lehmakauplemised“; tööpõlgurid saadeti üldkasulikke kohustusi täitma; riigi majanduslikud ettevõtmised, kaasa arvatud toiduainete eksport Lääne-Euroopasse, said uut hoogu juurde. Ja vaikiv ajastu oleks peagi demokraatiaga asendunud.
Toonase Eesti halvustajad taas ei näi teadvat, et jaanuaris 1936 tegi Riigivanem Konstantin Päts Eduard Laamanile, Juhan Kukele ja Johannes Klesmentile ülesandeks asuda põhiseaduse eelnõu esialgse kava väljatöötamisele ja selleks vajalikkude materjalide kogumisele. Põhiseaduse juhtnöörid määrati kindlaks 23., 24. ja 25. veebruaril korraldatud rahvahääletusega, millel vastuvõetud otsuse 2. punkt määras, et Eesti jääb rahvavalitsuslikul alusel valitsetavaks vabariigiks, kus kõrgeim võim on rahva käes ja et Eesti riiki juhib valitav riigipea tema poolt ametisse kutsutava valitsuse ning kahekojalise rahvaesinduse tasakaalustatud koostööl.
Kogu okupatsioonieelset aega halvustajad pole vist hetkeski vaevunud tajuma ka seda, et vaikiv ajastu tekkis põhiliselt selle tõttu, et vabadussõjalased võtsid ühel hetkel võimule pääsemise nimel oma liikumisse ükskõik keda, kes nende kandidaatide poolt oli nõus hääletama. Pole kõige vähematki kahtlust, et osa vapse toimisid Kremli korralduste kohaselt ning vabadussõdalaste asemel oleks Eesti iseseisvuse hävitajad saanud võimule tulla. Detsembris 1924 jäi see eesmärk ju neil saavutamata. Et president Päts pidi selle nurjamiseks ebademokraatlikult toimima, on rohkem usutav kui arvamus, et Päts tahtis ilmtingimata diktaatoriks saada, kuid selleks mitte jääda, nagu aeg on näidanud.
Statistikaameti andmetel elas 2015. aastal suhtelises vaesuses 21,3% Eesti elanikkonnast ehk 280 000 inimest ja absoluutses vaesuses 3,9% Eesti elanikkonnast ehk 51 200 inimest. Okupatsioonieelsel ajal elas suurem osa Eesti rahvast maal, kus iga tahtja võis olulisi toiduaineid ise kasvatada ja sellest tulenevalt võib arvata, et näljas avalduvat absoluutset vaesust ei saanud toona olla. Kuna ikka ja jälle on kõrgemal tasandil olijad kinnitanud, et tänases Eestis on rahva elu okupatsioonieelsel ajal olnust hoopis parem, siis on küll neil kinnitajatel vaja paluda andestust vale hinnangu levitamise pärast või avalikustada andmed, mis täiesti usaldusväärsetena tõendavad, et aastatel 1920 kuni 1940 oli Eesti suhtelises vaesuses elamas rohkem inimesi kui praegu. Okupatsioonieelse Eesti halvustamine võib küllaltki paljusid mõjutada uskuma, et ega too „nõuka aeg” nii halb ei olnudki. Arusaadav peaks seegi olema, kes sellise arvamuse levimist igati toetab.
Loomulikult riigivõim ei või Eesti oleku hindamisel lähtuda ainult majanduslikust seisundist ja kultuurilisest isetegevusest. Presidendid Ilves ja Kaljulaid on pidanud tänast olukorda varem olnust tunduvalt paremaks ilmselt sellepärast, et varem pole mitte keegi teine asunud meie iseseisvust nii kindlalt kaitsma, kui seda on lubanud teha NATO ja Euroopa Liit. Ja mitte ainult: meie välisministeerium on kindlalt väitnud, et kehtiva Eesti-Vene riigipiiri lepingu uuega asendamine muudab ka Vene Föderatsiooni meie iseseisvuse tagajaks. Taas ilma selgituseta, kuidas see tagamine hakkab toimuma ning kuidas see seondub kaitsmisega, mille saamine Euroopa Liidult ja NATO-lt on riigivõimu hinnangul vääramatult tõene.
Ometi on teada, et seonduvalt Teise maailmasõjaga Roosevelt ja Churchill lubasid Stalinil Balti riigid oma võimu alla saada. Mis õigustab nüüd meie riigivõimu ja uurivat ajakirjandust uskuma, et NATO ja rahvusriike vihkav Euroopa Liit ei hakka iialgi venelaste ja eestlaste vahel tekkida võivat tüli maailmarahu ohustavaks olukorraks pidama ning paluvad Euroopa Liidu sõbraks kuulutatul Venemaal saata oma rahuvalveüksused Eestisse korda looma?
