Arvamus
Olav Anton, pensionär, riigikogu VII ja VIII koosseisu liige
Olav Anton
Autor/allikas: Erakogu
Kohtusin oma pensionifondi valitsejaga ja veendusin kurvastusega, et teine pool ei käsitle minu "ostetud" fondi osakuid mitte minu omandina vaid seaduse poolt neile "kingitud" finantsvahenditena, kirjutab Olav Anton.
https://www.err.ee/1034260/ola...
Kui vastata küsimusele: "Kelle oma on II pensionisammas?", saame edasi arutada põhiseaduse § 32 sätetest: "Igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. … Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus."
Pakun alljärgnevalt omapoolsed vastused ja jään ootama Indrek Saare vastuseid samadele küsimustele.
Seaduse järgi peab isik valima pensionifondi, esitades selleks avalduse. Isik vahetab oma 2% fondi sissemaksed koos riigi poolt lisatud 4% isiku esimesest pensionisambast võetud sissemaksetest pensionifondi osakute vastu. Seega "ostab" isik pensionifondi osakuid ja need on tema omandis.
Seaduse järgi võib isik fondi vahetada, usaldades oma omandi analoogiliselt oma hoiusega mõne muu pensionifondi (panga) hoolde. Kui riigikogu muudab seadust, laiendades isiku valiku vabadusi, puudub siin nii fondide vabadus otsustada, kui ka probleemi puutumus põhiseadusega.
Kohtusin mõniteist aastat tagasi oma pensionifondi valitsejaga ja veendusin kurvastusega, et teine pool ei käsitle minu "ostetud" fondi osakuid mitte minu omandina vaid seaduse poolt neile "kingitud" finantsvahenditena.
Keres vs Ginter: kas põhiseaduse riive kaalub üle pensionireformi eesmärgi? (18)
"Ka siin puudub nii fondide vabadus otsustada kui ka probleemi puutumus põhiseadusega."
Järgmine probleem on pensionikogumise kohustuslikkusega. Kas tohib "pensionifondi hoiupõrsakese" enne pensioniikka jõudmist ära lõhkuda. Kehtiv seadus seda ei luba ja koguja ainuke võimalus on vahetada pensionifondi. Nii, et "fondijooksu" põhjustajaks on ikka fondi enda kvaliteet. Seadusandja võib selle sunni kaotada. Ka siin puudub nii fondide vabadus otsustada kui ka probleemi puutumus põhiseadusega.
Vaatame edasi, mis juhtub isiku jõudmisega vanaduspensioni ikka. Kehtiv seadus on veel karmim.
Kogumispensionide seadus § 40. "Õigus kohustuslikule kogumispensionile." sätestab: "(1) Õigus kohustuslikule kogumispensionile tekib osakuomanikul riikliku pensionikindlustuse seaduses sätestatud vanaduspensioniikka jõudmisest arvates." "(2) Kogumispensioni saamiseks on osakuomanikul õigus käesolevas jaos sätestatud tingimustel ja korras sõlmida kindlustusandjaga pensionileping…".
Tegelikult on tegemist seadustatud sundlepinguga, kus kindlustajal ehk osakuomanikul (siin sätestab isegi kehtiv seadus pensionikoguja omanikuna) on rida seaduslikke kohustusi ja kindlustajal ainult õigused.
Läbisin minagi sellise kindlustuse pakkumise kadalipu. Mulle jäi mõistetamatuks, mis on see kindlustustoode, mille omamiseks sunnib seadus mind vahetama kogutud fondiosakud.
Olemuslikult tegid praeguse seaduse autorid sajandi alul minu ja teiste vanaduspensionäride omandist kingituse kindlustusfirmadele, mis on vastuolus põhiseaduse § 32 sätetega. Siin tuleb paluda õiguskantslerit kuulutada seaduse vastavad paragrahvid põhiseaduse vastasteks.
Fondiosakute vastu vahetatav sundleping sisaldas järgmisi tingimusi: 1) umbes veerand kogutu väärtusest kulub kindlustusseltsi tegevustele. 2) Planeeritud eluiga on sellise pikkusega, et sellest on võimalik ainult unistada. Pikem eluiga võimaldab minimeerida II samba pensioni väljamakse suurust (väiksust). (Kuulujutud räägivad sedagi, et selliste pakkumiste tegemiseks kasutatakse Ühendkuningriigi pensioniarvutusi.) 3) Pensionäri surma järel läheb kogu jääk kindlustusseltsi omandisse.
Minu arvates puudub igasugune vajadus seadustada sundkindlustus ja isik otsustab ise, mida ta oma kogutud II samba omandiga teeb. Siit ka viimane küsimus Indrek Saarele: "Kas nõustute?".