Toomas Haug
Järgmisel aastal saabub Eesti ajaloos ülioluline hetk. Ligi 15 aastat kestnud poliitiline ja majanduslik pürgimus kroonitakse NATO ja Euroopa Liidu liikmestaatusega. Ka Raadio Vaba Euroopa on aasta-aastalt jälginud Eesti ühiskonna arenguid lähtudes just nende eesmärkide täitmise vajadusest.

- - - - -

Ajalooline murdehetk on saabumas: Eesti tunnistatakse täisväärtuslikuks Euroopa riigiks, millele on tagatud maksimaalne rahvuslik julgeolek. Me võiksime olla ärateenitult rõõmsad. Aga loorberitel puhata pole meil siiski aega. Sest kohe kerkib küsimus: mis saab edasi? Missugune mastaapsem pürgimus võiks edaspidi olla eesti ühiskonna liitjaks ja motiveerijaks?
Meile on ennustatud, et alanud sajand on inimkonna kultuurilise vaesumise sajand. Sellel sajandil võib maailmast kaduda suur enamus väikesi keeli ja rahvakilde, kes praegu veel funktsioneerivad inimkonna kultuurimälu talletajatena. Koos nendega kaoks maailmast ka eriline, väikerahvalik maailmatunnetamise viis. Ja vastavalt sellele võib oodata suurte regioonide kultuurilist nivelleerumist ja massikultuuri üha suuremat levikut.

Ühe väikseima rahvusriigina maailmas seisab Eesti selle nivelleerumisprotsessi rindejoonel. Kui meie suudame säilitada oma keele ja rahvuslik-kultuurilise identiteedi, siis tähendab see olulist võitu vaesumisohus maailmakultuuri vaatenurgast.

See on kindlasti hea sõnum paljudele. See on lootuse allikaks, et jumalikult mitmekesiseks loodud maailm suudab iseendana püsida. Eestlaste kui väikerahva missiooni täpsem määratlemine tänases maailmas peaks olema meie pakilisemaid rahvuslikke kohustusi. Ja miks ei võiks näiteks just Eestis asuda väikerahvaste kultuuride esinduslik uurimiskeskus?

Väikerahvad on maailmarahvad. Nõnda võiks kõlada meie poolt väljapakutud deviis XXI sajandile. Kes siis veel kui mitte meie peaks hoolitsema väikerahvaste eriväärtuste esiletoomise eest. See toestaks ka meie enda natsiooni rahvustundelist alust, kasvataks meie ikka veel kõikuvat eneseusku ja väärikust.

Muidugi, lähiajal peab Eesti ennast tõestama NATO ja Euroopa Liidu liikmena. Ühelt poolt muutub see osalusprotsess varsti üsna rutiinseks. Kuid teiselt poolt – ei ole siiski rahu palmipuude all. Elu on näidanud, et kõigist sildadest hoolimata jääb Narva jõgi lahutama kahte erineva poliitilise kultuuriga maailma. Mis tähendab, et ka demokraatia levialadel jääb Eesti mõneti pingelisele piirialale.

Ja see omakorda tähendab: lähem tulevik pakub Eestile nii demokraatia kui ka väikerahvaste eestseisja rolli. See on meie geograafiline ja poliitiline reaalsus, meie ajalooline kohustus. Oleme õnnelikus olukorras, oleme tegelikult õnnelik rahvas. Sest väikerahvana võime sõnastada endale mõttekaid eesmärke, mis on olulised kogu maailmale.

Märkmed: