,,Olen kui haljas õlipuu“ Ps 52.10. Vanavanemate pühapäeval, 10. septembril kogunes, halle vihmapilvi trotsides, York kalmistu N ossa Vana-Andrese surnuaiapüha-kogudus.

Kui Yorki raekoja tuttav kell metronoomina pärastlõuna teist tundi lõi, kinnitas hingekarjane kiire ajalennuga kahanenud karjukest püsiva lootuse ridadega Jumalamehe 84. laulust ,,Õnnis on inimene, kelle tugevus on Jumalas, kelle mõttes on pühad teekonnad…“

Pärast mälestuspühale õnnistuse palumist laulis kogudus laululehtedelt organisti Juha Tikkase välioreli saatel ,,Lahkunu mälestus kalmule kutsub“. Õpetaja luges mälestuse püha lootuse harmooniat nii Vana kui Uue Seaduse raamatust: „… ja ma asetan teie sisse oma vaimu, et saaksite elavaks“ (Hesekiel 34.14), et „…teil oleks igavene elu“ (Joh. 3.16). Enne mälestuspüha kõnet laulis kogudus saatusekaaslasena Põhja–Ameerikas pelgupaika leidnud rootslanna Lina Sandelli sõnadele viisistatud populaarse matusehümni ,,Ainult päev see lohutuseks mulle“.

Surnuaiapüha kõne mõtete aluseks kuuldi õpetajalt kestvusest kantud lauluridu Vanast Testamendist Jumalamehe 52. psalmist ,,Mina olen kui haljas õlipuu Jumala kojas“. Ja õpetaja kõneles vana-vanemaile vanavanematest. Rõõmupäikese kiiri kinkisid Sambla pere jumalalastest kaksikud Madis–Joosep ja Jude-Ilmar. Kõneleja tõdes trööstivalt, et vananemine ei tähenda mitte mingilgi kombel iganemist. Vana ja noor on siinses elus määratud elama vastastikuse rikkuse kinkimise kooskõlas. Väikeste laste ja vanavanemate suhted on vahetud ja vastastikku mõistvad. Mitte sellepärast, et vanad inimesed on taas nagu lapsed, aga noored vajavad vanu niisama palju kui vanad noori. Kui vanadele on kingitud elutarkust ja ligimese mõistmist, siis noortele on kingitud elu energiat ja pealehakkamist, mis kingib elurõõmu ja lootust igale elatunule. Piibliraamatuski on Vana ja Uus Seaduse Raamat ja mõlemad Lepingud on vastastikuses kooskõlas. Vana ei saa olla uueta ega uus vanata. Lunastajagi on tunnistanud, et ta pole tulnud vana tühistama: „Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama. Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma.“ (Matt. 5.17).

Õpetaja tegi oma kõnes vaimse kummarduse esivanemate mälestuse ees, tuues kuulajani uuemaid seisukohti meie rahvuse tekkimisest (etnogeneesist). Õpetaja tõdes, et ei saa vana kõrvale heites üksnes uut ülistada. Armastatud armastus, elu püsiväärtused, rahva traditsioonid väärivad hoidmist. Tänu usu kingitusele püsime igihaljana igavesti. Justkui õpetaja sõnade kinnituseks tõusis vanavanemate pühapäeval paljude hauaplatside kohalt taeva poole palveküünlade suitsu. Esivanemate austus on taoismi teed järgivate Kanada hiinlaste oluline teeviit. Perekond ja traditsioonid saavad esivanemate mälestuse ees kummardudes hoitud.

Pärast kõikide armsate lahkunute eest tehtud hingepalvet laulis kogudus lahkunuile mälestuslauluks ,,Kuis hingvad rahus siin ihud mulla sees“. Koguduse juhatuse esinaise Riina Klaasi toimetusel pandi ühiselt kokku koguduse korjandus. Surnuaiapüha lõppedes asetati lillekorvid koguduseõpetaja Ottmar Pello ja peapiiskop Udo Petersoo ning koguduse esimehe Toivo Hiire haudadele. Usku ja lootust kinnitavalt kõlas Ilmar Lepiku bassbariton Toivo Hiire haual, lauluviis, mis talle ühel unetul ööl anti: Walk on, walk on With hope in your heart And you'll never walk alone You'll never walk alone (Rodgers & Hammersteini muusikal „Carousel“).

Taevaluugid jäid surnuaiapühaliste peade kohal suletuks. Vaid üksikud vaevu kogetavad õrnad vihmapiisad trööstisid igatsevat inimhinge. See justkui varajane vihm, mis kattis „nutuorust läbikäinute lootust oma õnnistusega“ (Ps. 84.7)


Koguduse kirjasaatja

Eestlased Kanadas

TRENDING