Täna teame, et Eestit esindab Eurovisioonil rootslanna, kes laulab Kreeka pealinnas sooliselt võrdsele publikule hulgiautori kirjutatud inglise keelset laulu, mille hääletas võitjaks Iisrael, mis ei asu Euroopas, sest nii meeldib meie sõpradele Ameerikas.
Tegelikult jätab see eurolaulu näide mind sügavalt külmaks; mis siis, et just see paistab olevat viimastel päevadel olulisim uudis, millega inimesi kursis hoida. Küll aga võib selle näite varal jõuda palju kaugemaleulatuvate ja tõsisemate probleemideni, mis paremini näitavad, kui sügavale kriisi on jõudnud “kaasaegsed demokraatiad” oma isikuvabaduste ja inimõiguste kaitsega: rahvusest ja riigist on jäänud alles vaid mõned formaalsed, oma sisu aegamisi kaotavad sümbolid...
Olukord, kus lepitakse sellega, et keegi kuskil otsustab meie eest, millise rahvuse või rassi esindaja meie riiki esindab ja meie lippu lehvitab, olgu siis Eurovisioonil või spordiareenil, sunnib tasapisi rahvustunnet kaotavaid inimesi leppima ka riigi jaoks hoopis saatuslikemate samalaadsete nähtustega.
Näiteks võib palgaarmeele üleminek olukorras, kus üheainsagi palgalise üksuse komplekteerimiseks ei jätku piisavalt haritud mehi, tuua kaasa selle, et tulevikus hakkavad meie riiki laias maailmas “kaitsma” ja käisel meie rahvusvärve kandma hoopis teisest rahvusest ja rassist sisserännanud – kui nad seal peksa saavad, tulevad nad tagasi ja elavad oma kibestumuse välja meie peal või siis karistavad meid liiga ohtliku väljakutse tegemise eest. Võib juhtuda ka nii, et meie palkame oma armee ja vaenlane palkab oma ning siis üheskoos valime meie jaoks neutraalse (ja sõjaliselt muidugi meile vähemohtliku) riigi, mille territooriumil oma sõjaline konflikt lahendada. Siis selgub, et mõlemad pooled on palganud näiteks lätlased ning kui armeed selle avastavad, jääb sõda hoopistükkis ära – mõlema osapoole kodanikud aga peavad hakkama kaitsma oma riiki hoopis omaenda palgaarmee eest, kes ärajäänud sõja ja rahvusliku mõnitamise eest kompensatsiooni tahab.
Aga kui palju meil selleks ajaks üldse veel oma rahvusest ja lojaalseid kodanikke oleks? Kui riigi “parimad pojad ja tütred” on end lahti sidunud oma riigist ja rahvast ning kohustunud täitma oma ülesandeid vaid “ühenduste üldistes huvides”ja “mitte taotlema ega vastu võtma oma kohustuse täitmisel juhiseid üheltki valitsuselt ega organisatsioonilt” (katkendid Euroopa Komisjoni liikme ametivandest), siis miks ei võiks ka Euroopa Liidu institutsioonides meid varsti esindada rootslased või neegrid, kelle on sinna valinud Iisrael või Kalmõkkia? Ja kas isamaast lahtiütlemine, nagu eeltoodud ametivanne ütleb, on oma riigi reetmine või hoopis eneseohverdus? Kui Eesti esindaja Euroopa Liidus ei tohi esindada Eestit, rääkimata juba muust, siis mis asju ta seal üldse ajab ja kelle esindajana tegutseb? Mis järgmiseks, härrad ja prouad tolerandikesed ja inimõiguslased?
Kas ma olen nats ja mis-iganes-foob, kui ma tahan, et Eestit esindaks eestlane; ning vaid selline eestlane, kel selle riigi ja maalapikesega ka oma kindel lojaalsusside olemas? Olen ma taunimistväärt ebatolerant, kui ma ei suuda leppida mõne “enamusvähemuse” esindajatega, kes leiavad, et neid solvab see, kui Eesti esindaja on äratuntavalt eestlane, mees või naine? Kui te tõesti nii arvate, siis kannan ma neid nimetusi uhkusega. Ja võrreldes “tolerantidega” olen ma ausam, sest ma ei varja oma ebatolerantset arvamust minule ebameeldivate nähtuste suhtes, kuid nemad on valmis mu minu arvamuse avaldamise eest tolerantselt risti lööma.
Kuidas kõlaksid tänasel päeval praeguseks peaaegu unustatud ja sisuliselt juba põlualuse omaaegse lööklaulu sõnad “...eestlane olen ja eestlaseks jään...”? Misasi ma olen ja mis asjaks ma jään? Mis keeles? Ja kes solvub ja kompensatsiooni nõuab?
1. Margus Lepa
2. Raigo Sõlg
3. …*
* "..." esindab kõiki neid, kes on poolt aga volitasid "..." end esindama