Olgred Aule sündis 22. novembril 1916 Tartus nö dünastilisse eesti perre. Tema isa Eduard Georg Aule oli 1905. aastal abiellunud Liivimaa neiu Sophie Aline Jehnich’iga, kelle soontes voolas preisi, šveitsi ja prantsuse verd. Eesti keele õppis Sophie Aule kiiresti selgeks. Peres oli 5 last – Ruth Mary, Ilmar, Erik, Olaf ja Olgred.
Eduard Georg Aulest sai varsti Tartu Eesti Laenu- ja Hoiuühisuse juht, aga ta oli tegev ka paljudes teistes ettevõtetes. Pärast Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu ja Asutava Kogu liikmeks olekut täitis Olgred Aule isa EW toitlusministri, hiljem aga Eesti Panga direktori ja selle esimese presidendi ameteid.
Olgred Aule lõpetas 1934. aastal Westholmi Gümnaasiumi. Järgnesid õpingud Tartu Ülikooli majandusteaduskonna ning Berliini Majandusülikooli juures.
1941. aastal siirdus Aulede pere põgenikena Saksamaale, mida võimaldas Olgredi ema päritolu. Juba järgmisel aastal saabusid nad mõneks ajaks Eestisse tagasi. Vaid kaks aastat hiljem oli pere sunnitud aga uuesti Saksamaale põgenema.
Olgred Aule oli hallipäine härrasmees, kes kandis hea lõikega ülikondi, kuid kes ei asetanud ennast kunagi esiplaanile, nii nagu on aristokraadile sobilik. Sellise saleda kehaehitusega mehe puhul – Olgred rääkis sealjuures tasase ja veidi kähiseva häälega – poleks võinud arvata, et too vaoshoitud mees oli Itaalias Wehrmachtis teenides kolm korda haavata saanud.
Sõja lõpu lähenedes viidi Aule Eesti Diviisi üle, veetes pärast seda 5 aastat Venemaal sõjavangis. Ligi miljon saksa sõjameest suri seal vangistuses. Venemaalt pääses Olgred Aule tagasi Lääne-Saksamaale jälle “baltisaksa” sildi all, mis jätab temast aga vale mulje. Olgred Aule kaasvilistlane Madis Päts korporatsioon Vironiast on tabavalt ütelnud: “Ta oli eesti teadlane ja ühiskonnategelane, hingelt aga ka baltlane ja eurooplane selle sõna parimas tähenduses… Kodune kultuuriline mitmekesisus andis Olgred Aulele juba varakult laiema rahvuslik-kultuurilise identiteedi ja tõenäoliselt ka tõuke ning võimekuse olla hilisemas elus sidepidajaks eestlaste ja teiste baltlaste vahel. Nimetatud omadus avaldus eriti selgelt tema pikaajalises tegevuses eksiilis. Samas isa eeskuju nõudis kindlasti ka eestluse hoidmist, usku Eesti tulevikku ja tegutsemist Eesti huvides.”
Saksamaale vangilaagrite vintsutustest tagasijõudnuna stabiliseerus Olgred Aule elu. Pärast abiellumist 1952. aastal ja teadusliku töö “Die Subventionierung der Wohnungswirtschaft. Ein Vergleich der Subventionierungssysteme” kaitsmist järgmisel aastal promoveeriti Olgred Aule Kölni ülikooli doktoriks.
Seejärel oli ta Kölni ülikooli ehitusmajanduse osakonna teadur, töötades hiljem referendina, osakonna juhatajana ja uurijana Majandusuuringute Instituudi juures Münchenis. Aule oli ühtlasi Saksa ehitusministeeriumi komisjonide teaduslik nõustaja ning International Association of Construction Coordinators’i (IACC) asepresident. Tema sulest ilmus mitu uurimust ja raamatut ehitusmajanduse teemal.
Madis Päts ütles 17. aprillil korporatsiooni Viroonia Tallinna konvendis korraldatud mälestusüritusel: “Igapäevase töö kõrval osales Olgred Aule väga aktiivselt eestlaste ja laiemalt baltlaste koondamisel ning jätkas seda ka kõrges vanuses, kuni oma pika elu lõpuni. Kõrvalt vaadetes tundub, et tegevus eestluse ja baltlaste koostöö hoidmisel Saksamaal oligi tema elus kõige tähtsam… Perekond Aule on mõjutanud oluliselt korp! Vironia arengut järjepidevalt kokku 125 aasta vältel, alates asutamisest kuni tänaseni.”
Akadeemilisele ja tudengielule valgust heites ja mõeldes Olgred Aule nii Müncheni kui ka Heidelbergi etappide peale tulevad ilusasti nähtavale malbus ja tasane sarm, mis olid Olgredile iseloomulikud.
Need inimesed, kellel on olnud juhust viibida eesti, läti ja baltisaksa korporatsioonide ühistel kommerssidel ehk vennastuspidudel Saksamaal ja mujal, teavad, et need on muljetavaldavad üritused. Isegi aastatel enne Balti riikide iseseisvuse taastamist võtsid nendest reeglina osa paarsada inimest mitmelt poolt Euroopast ja isegi kaugemalt. Esimene nendest leidis aset 1964. aasta suvel. Eriti pidulikuks ja meeldejäävaks osutus Balti Rahvaste Kommerss 1982. aastal, mil Tartu Ülikool tähistas oma 350. aastapäeva. Nõukogude okupatsiooni lõppedes hakati Balti Rahvaste Kommersse korraldama vaheldumisi Eestis, Lätis ja Saksamaal (tänavu tuleb see Poolas), millest tulenevalt nendest vennastuspidudest osavõtjate arv lähenes vahepeal juba tuhandele. Kuigi see traditsioon käivitati juba enne tema juhtimisperioodi, oli balti kommersside uhke ja samas meeldiva riituse hing ning peamine elushoidja palju aastaid just Aule.
Osalemine kauni Heidelbergi lossi kuningasaalis igivanasid traditsioone järgival suurel kommersil jätab unustamatu mulje.
Südaöö paiku antakse korraldus lossist lahkumiseks, kuid siis on vanalinna kõrtside uksed külastajatele ikka veel valla. Saksamaa vanimat ülikoolilinna peetaksegi ju korporatsioonide lätteks. Olgred Aule viimaste aastate kodulinna kitsad ja mägised tänavakesed, aga ka laevasõidud Neckari jõel – eriti kui viljapuud õitsevad ja ööd on sumedad – sellised mälestused naljalt meelest ei kao. Selles oli midagi erilist – istuda mitmekesi kohvikus Goethe kivisilla juures ja meenutada sõpru ning kodumaad, asudes ise okupeeritud Eestist füüsiliselt kuidagi nii lootusetult kaugel.
Kõik, kes me seda nautisime, kipume unustama, kui palju tööd ja vaeva kulub taoliste ürituste korraldamise peale. Suur osa sellest oli peakorraldaja Olgred Aule kätetöö.
Olgred Aule Saksamaal, Olaf Aule ja Ilmar Aule Rootsis ning Erik Aule USAs osalesid kogu oma elu aktiivselt korp! Vironia tegevuses ja elasid ka väga kaasa 1980-ndate lõpus korporatsioon Vironia tegevuse taastamisele Eestis.
Lõpetuseks tuleb mainida vaeva, mida Aule mitmeid aastaid nägi Saksa-Balti Seltsi kuukirja “Mitteilungen aus baltischem Leben” toimetajana. See sõnumikandja viis uudiseid Baltikumi kohta paljudesse Eestile, Lätile ja Leedule kaasa elavatesse kodudesse. Ka seda tööd tegi Aule korrektselt ning hoolivusega.
Kõigele eelnevale lisaks oli Olgred Aule Balti Seltsi Saksamaal juhataja. Aastal 2002 anti talle eestluse hoidmise eest Saksamaal Valgetähe V klassi teenetemärk.
Siinkirjutaja ütleb Olgredile postuumselt paljude inimeste nimel aitäh, mõeldes temale nüüd siis kahjuks juba ajas tagasi.
Jüri Estam
