Kunstnik valis pärast pikemat kaalumist teemaks puujuured. Rouge River'i liivakallastel kasvavad puud paljastavad aastast aastasse vee ja ilma uuristuse mõjul oma juuri. Paljas silm alati neid erosiooni tulemusi ei näe.
Nikoni kaamera variobjektiiviga pääses Olja Müller neile juurtele ligemale, kui tavaline matkaja seda suudaks. Fotod olid algseks inspiratsiooniks. Mahukas visanditevihik, mida kunstnik täitis pliiatsijoonistuste ja värviproovidega, oli järgmiseks sammuks. Lõpptulemus, mis galerii seintel külastaja pilku köidab, on niisiis pika töö õnnestunud vili.
Müller tarvitab omapärast tehnikat. Lõuendina pooldab ta gessopaberit (jahvatatud, liimiga segatud kipsiga kaetud maalimiskrunt), millele kunstnik tausta guashi või vesivärvidega jooned, raamistiku maalib. Märja lapiga tõmmates toob siis kunstnik esile silmapaistvamad efektid — juured, viimistledes lõpuks joonistamise ja pintsliga meediumist olenevaid detaile. Veenired, mis lõuendile jäävad ja mida omakorda tuleb selle protseduuri kestel teatud nurga all hoida, lisavad suurendusklaasi all olevate juurte rippuvat mõju.
Galerii aknal on kaks maali „Roots'i“ seeriast, millest tervikliku efekti saab aga paremini sisenedes.
Esimene maal, mis külastajat tervitab, on omapärane autoportree — „The Artists Roots”. Kunstniku nägu vaatab maalilt vastu, kui ta ise seda teisele lõuendile maalib. Abstraktne, teatud määral Escherlik lähenemine, millele lisab palju pleegitud, pestud seepia toon, puudub ere koloriitsus. Õnnestunud autoportree — tavaliselt on sellised tööd kas edevusest või meelega valitud efektide (nagu grotesksus, värvide mäng) tõttu kas üle- või alapakutud. Kunstnik Müller ei lange sellisesse lõksu end kolmekordselt maalides.
Teoses „Cedar Roots #1” valitseb roheline guashsh, see manab elupuu metsatuka silme ette. „Phoenix Rising'us“ aga domineerivad hoopis mullatoonid, mis pesutehnika tõttu peaaegu seepiaks on valgunud.
„Roots” seerias, kokku 13 vesivärvi-tööd, valitseb samuti seepia, kontrastiks kollased ja beezhid toonid. Nr 5. ja nr 3 tarvitavad ka edukalt punaseid toone kollaste ja pruunide rõhutamiseks. Mõjuvaim seeriast on omaette, eraldi seinale kõrvuti asetatud nr.-d 12, 10 ja 13. „Roots”i seeria on ka klaasi taga, mis omakorda lisab peegeldusefekte.
Teised, guashis maalitud tööd pole klaasiga kaetud. Raamid on maitsekalt valitud ja krobeline lõuend annab tekstuuri juurtele. „Citadels” — kännud, mis taeva poole oma sakilisi murdunud otsi sirutavad — on võimas. „Primordial Swamp” on soo mis soo, laugaste ja hallide puutüvedega. Uuristuste mõjusid uurib kunstnik kolmemaalilise seeriaga „Forces of Erosion”, mida peaks tervikuna, kõrvuti eksponeerima. „Cliffhanger”, nagu nimi sugereerib, kujutab kõrgele kaldale klammerduvat puud; päriselus Rouge River'i kaldal pole ta aga sugugi nii kõrgel kui maalil näib. Kokkuvõttes just need viimased kolm mainitud tööd demonstreerivad „Roots'i“ seeria kõrval kunstniku ampluaad.
Olja Müller ise tunnistab tugevat isiklikku sidet loodusega. Seda juba sünnist saadik, olude sunnil tuli kunstnik ilma vabas õhus, Eestis, kodumaa tõelisel pinnal: lagedal väljal, mitte kaugel raudteerööbastest. Sealt algavad tema juured, ja nagu paljude eestlaste elukäik on näidanud, juured on metafooriks elu muutlikkusele, ka nähtamatule osale meie iseloomust. Rouge River’i puud, nende juured on olnud inspiratsiooniks Olja Müllerile, viinud ta visiooni lõuendile, samas aga kunstniku enese juuri paljastades. Kaduvuse ja eluvõitluse sümbolitena on juured tähtsad nii inimestele kui puudele. Kunstniku elufilosoofia ja loominguliste saavutustega tutvumist soovitaks kõigile — külastage Acadia Galeriid!