Äsja lõppes Olja Mülleri portreede näitus „First Unitarian Congregation of Toronto” Sunderland Hall’i avaras ruumis. Esitatud oli 24 maali akrüültehnikas, millega kunstnik tõestas end tõsiselt võetava ja heal tasemel portretistina. Portreteeritavad olid enamuses kujutatud 4/5 suuruselt ja vabalt istudes, nii et jalad jäid piltidelt ära. Kõikide portreede poosid ja näoilmed olid elavad ja isikupärased.
Porteed olid maalitud mitmesuguste modellide järgi, kusjuures iga maal valmis 12 tunni jooksul. Osal porteedest oli foon lisatud hiljem. Näiteks maalil „Lounging” oli noor poolfiguuris naine maalitud mondriaanliku geomeetrilise tagapõhja ette, mis lisas pildile abstraktset energiat ja kontrasteerus modelli vaba lõõgastunud poosiga. Eriti muljetavaldavad olid kahe mustanahalise naise portreed. Esimene neist kandis nimetust „Regal Daughter” – selle vasakul pool seinal oli ümmargune maal ja tagaplaani geomeetria mängis huvitavalt portreteeritava kujuga. Teine, suureformaadiline, oli samuti ilmekas ja huvitavalt esitatud.
Mitmel portreel, nagu frontaalne istuv naine „Mona Leila” ja meesmodell kaabuga, „Your Move”, oli tagaplaaniks peegel, mis võimaldas subjekti kujutada nii eest kui tagant. Kokkuvõttes võib julgelt väita, et Olja Müller on küps kunstnik ja tugev portretist ning näitus jättis professionaalse ja hea mulje. Seda tõestasid ka külalisraamatu kommentaarid.
Olja Müller (s. Eelnurme) sündis Teise maailmasõja keerises Eestis Rakkes, Tallinna ja Tartu vahel raudtee lähedal. Ta kasvas üles Hamiltonis, kus enne kunstiõpinguid lõpetas McMasteri Ülikoolis kiitusega bioloogia eriala ja õppis seejärel kunsti Banffi kuulsas kunstikoolis. Hiljem saavutas ta Toronto Ülikoolis magistrikraadi linna planeerimise alal ja alles peale seda siirdus ta Ontario kunstikooli (OCAD), mille samuti lõpetas kiitusega. Ta kuulub Toronto
Arts and Letters Club’i ja on olnud
Toronto Watercolour Society president aastatel 1999-2001 ning juhatuse liige praeguseni (Board of Directors). Lisaks veel
Visual Arts Ontario, CARFAC Ontario jt. kunstühingud. EKKT sügisnäitusel oli Mülleril väljas mehe portree „Nigel Wolf “, mis oli ka käesoleval näitusel esitatud.
Olja Müller suutis tõestada, et meil on Torontos eestlastest portretiste ja on kahju, et Tartu College on valinud nelja portree tegijaks poola kunstniku, kellel puudub Oljaga võrdne kunstitagapõhi ja oskused. Tartu College’i neli porteed olid võrreldes Mülleri omadega ilmetud ja jätsid stagneerunud mulje. Ei kahtle, et Abel Lee oleks suutnud endast ise parema autoportree teha. Niisugusele ettevõtmisele oleks vaja olnud asjatundjate kolleegiumi otsust, avalikku kohta paigutatava kunsti suhtes ei saa otsuseid teha üksinda. Küsimus muidugi on, kas Tartu College üldse niisuguseid portreesid vajab ja kuhu need lõpuks pannakse. Ka see ei tohiks olla ühe inimese otsustada.
Huvitavaid portreesid on ka teinud Monika Uuesson Talpak, kes on samuti Toronto kunstikooli (OCAD) lõpetanud. Siin tuleks lisada, et nii Olja Müller kui Monika Uuesson on siiani teinud portreesid, kus modellid istuvad või seisavad vabalt. Portreemaaling on kujutavas kunstis eri zhanr. Maalijad kuuluvad tihti eri tsunftidesse ja nende tööd ei ole tavalistes kunstiajaloo raamatutes, välja arvatud muidugi, kui on maalitud vabalt, nagu seda tegi kunstnik Endel Kõks. Kanadas, Ameerikas ja mujal maailmas on arvukalt portreeühinguid. Näiteks Everett Raymond Kunstler on maalinud kõikide USA presidentide ametlikud porteed. Tema tavaliselt enam näitustel ja konkurssidel ei esine. Eestlastest on kõrgele pürgimas Aapo Pukk, kes saavutas USAs Ameerika Portreekunsti Ühingu korraldatud ülemaailmsel portreekunsti konverentsil suure auhinna ja tunnustuse kunstikoguja Matti Miliuse portreega. Everett Raymond Kunstler oli seal zhürii liige ja talle jättis Puki maal sügava mulje, nagu eelmises Eesti Elus on tõdetud. Need kunstnikud tegelevad enamuses formaalsete portreedega ja nende looming ei kuulu tavalise kunstiajaloo hulka. Neid hinnatakse teiste kriteeriumide järgi, kuna Olja Mülleri ja Monika Uuesson Talpaku portreed on vabamad ja mahuvad mõlemasse.
