“Ma ei mäleta, et Suviharjal on kunagi nii perfektselt ilus ilm olnud kui täna,” ütleb Lia Sarafian. Ta peaks teadma, kuna ta on pea iga aasta kohal Seedriorul, Kanadas Elora linna lähedal Suviharjal müümas Eesti-päraseid meeneid – Eesti logodega ja motiividega kruuse, fliise, särke, mütse ja palju muud. Ja tõepoolest, päev on nagu postkaardilt võetud. Päike lõõmab, aga talutavas piires. Taevasse on jäänud maha mõni kiudpilv hõljuma, nagu tuul oleks ka end selili viskanud, rohukõrs suus, ja jäänud nautima päeva mõnu.
Laupäeva hommikul Seedrioru väravast autoga sisse sõites tervitas festivali osavõtjaid brigaad Seedrioru abilisi. Kõigil oli oma amet – kes pani randmele käepaela, kes vahetas raha, kes andis programmraamatu kätte. Sellega oli kõik oluline osalemiseks käes.
Alale sõites oli hommikul näha vasakut kätt suurel rohumaal telgilinn, omaniku auto pargitud kõrval. Need kuuluvad enamasti noortele, kes ostsid pileti ka reede õhtuks, et sõpradega kauem koos olla.
Suviharjal osalejad tulevad kohale erinevatest kohtadest. On muidugi krundiomanikud ja päevaks kohale tulnud inimesed lähiümbrusest (Hamiltonist, Kitchener-Waterloost, Londonist, St. Catharinesist) ja ka veel kaugemalt Torontost, isegi USAst. Sel aastal oli aru saada, et küllaltki suur arv inimesi olid Eestist. Paratamatult laulupeo aastal oli keskealisi inimesi vähem kui tavaliselt, aga lõbusate noorte arv oli siiski rohkearvuline.
Noored võistlesid hoogsalt meeskondades võrkpalli väljakul, publik elas kaasa. Turniiri korraldaja oli Kristiina Nieländer. Lastele muretseti kohale täispuhutav hüppemaja, mille eest hoolitses Tiina Heap. Batuut sai kasutust nii laste kui ka vanemate inimeste poolt. Paljude rõõmuks pakuti ka õhupalliga sõitu. Nendele, kes soovisid hoopis aju proovile panna said rahulikuma tempoga Toronto Eesti Maleklubi esimehe Jaak Järve malesimultaanist osa võtta.
Aktuse avasõna pidas Seedrioru juhatuse esimees Jaanus Kimsto. EV aupeakonsul Kanadas Laas Leivat võttis sõna Eesti vabaduse eest võidelnud langenute mälestamiseks ja süütas võidutule, mida anti üle Eesti Vabadus Võitleja Liidu Kanadas esimehe Endel Lindaja poolt. Sõna võttis ka EKNi esimees Markus Hess, kes toonitas, et me peame valvsad olema Venemaa suhtes ja austama meie Võitlejaid.
Vaimuliku jutluse pidas õpetaja Peeter Vanker, kes oma jutluse ajal tõi tähelepanu juutide ja eestlaste sarnasele minevikule, et mõlema rahva vägivalla tõttu välismaale paisatud inimesed seisid keerulise küsimuse ees – et kas pärast pikki aastaid võimaluse kerkimisel minna oma kodumaale tagasi või mitte. Ene Rebane-Billings pidas mälestusväärse kõne põimides kokku oma vanemate ajalugu alates Eestist ja armsaid mälestusi Seedrioru suvekodust, kus Ene pere oli aktiivne selle tekkeajast alates. “Ärme unustame nende panust”, ütles ta tuues tähepanu oma selja taga viikingitest inspireeritud mälestusausambale. “Vanema põlvkonna jutud vajavad jutustamist”, lisas ta.
Linda Varangu luges oma kõnes ette oma ema Saima Varangu mälestusi. Kõnelesid ka Mai-Liis Tammemägi-Hess ja Rutt Veskimets. Lauluga esinesid kolm imeilusate häältega noort lauljat Liivi, Merike ja Helmi Hess. Lõppsõna jäi Thomas Kogerile.
Pärast aktust oli rahval aega ostusid teha. Lisaks Lia Sarafiani meenetelauale olid kohal organisatsioonid oma vara ja informatsiooniga Eesti Sihtkapital Kanadas, Kotkajärve Metsaülikool ja AKEN basaari esemetega. Jüri Kimsto ja ta köögi meeskond pakkusid mitu päeva järjest maitsvat Eesti toitu.
Hiljem toimus ausamba juures „mõttesild kodumaale” Liisa Kääridiga. Pimeduse saabudes järgnes ilutulestik ja suur jaanituli andis peotujule palju juurde. Olavi Kelle juhendas laulmist kitarri saatel. Lisaks sellele näidati rezhisöör Jim ja Maureen Tusty’de filmi “To Breathe as One” vabaõhuteatri alal. Kes pärast lõkketuld veel pidutseda tahtis, sai tantsu lüüa “The Big Chill“ rokilugude saatel korvpalli väljakul tähtede all kuuvalgel ööl. Nii võeti vastu aasta kõige pikemat päeva Suviharjal.
Allpool video ja fotosid sündmusest.
Fotod Maimu Mölder ja Eneli Mölder. Seedrioru Suvihari 2014
