Sel nädalal vaatame taas oma rahva ajaloo ühele traagilisemale leheküljele — möödub 53 aastat märtsiküüditamisest — okupatsioonivõimude ühest rängemast inimsusevastasest kuriteost.

„Kujutlege, et lähete koju, kuid kodus ei ole enam isa ega ema. Ei ole ka õdesid-vendi, ja naabrid on võõrad, köögis te ei leia oma kruusi ega lusikat ja köök ei ole köök ning teie ümber räägitakse keelt, mida te ei mõista...”

Sellise ehmatava pildiga pöördus president Meri möödunud aastal Eesti koolipere poole, kutsudes lapsi kirja panema ajaloomälestusi küüditamistest Eestis. Ja lapsed reageerisid innukalt presidendi ettepanekule — laekus 1583 tööd, millest valiti välja 50 paremat. Nendest koostati Eesti Kirjandusmuuseumi ja kirjastuse Tänapäev väljaandena mälestustekogumik „Vaikimise väraval”, milles nii 1941.a. juuni- kui 1949.a. märtsiküüditamiste ohvrite järeltulijad on kirja pannud oma vanaemade-vanaisade ja nende vanemate mälestusi. Kirjandusteadlane Rutt Hinrikus võtab laekunud tööd kokku sõnadega: „Tundus, et on avanenud otsekui puutumata allikad. Vabariigi president oli leidnud kõige õrnema ja kõige tugevama sideme põlvkondade vahel — lapsed. Õpilased olid ootamatult osutunud selleks võtmeks, mis avas vaikimise väravaid.” 1949. aasta märtsiküüditamise tulemusena viisid nõukogude partei- ja julgeolekuorganid Eestist Siberisse sundasumisele üle 20.000 inimese.

Arvud võivad olla muljetavaldavad, kuid läbi isiklike saatuste valu- ja kannatusteprisma avaneb iga inimese isiklik ja kogu rahva ühine traagika.

Paljud mäletavad veel hästi ja üksikasjaliselt üleelatud katsumusi. Suur osa nendest, kes selle õuduse läbi tegid, on nüüdseks vanaks saanud või juba lahkunud elavate maalt. On neid, kes püüavad minevikuga arveid klaarida ja rahu teha, nad püüavad meenutada ränkrasketest orjatöö aastatest mõnda ilusamat killukest ja üritavad oma vihameestele andestada. Aastad teevad oma töö ja viivad mõnest hingest kibeduse, teistest mitte. Aga valu jääb hinge. Need, kes suudavadki andestada, ei saa talutud ülekohut siiski vist unustada. Keegi küüditatu kirjutab, et oma äraandjate peale ta vimma ei kanna: “Mis kasu sellest olekski, sest nad kõik on juba siit ilmast lahkunud...“

Arreteerimised ja küüditamised on rängalt mõjutanud demograafilist situatsiooni Eestis. Sellega kaasnesid tuhanded kaotatud inimtööaastad, hävitatud perekonnad, sündimata lapsed, rikuti paljude noorte haridustee. 1949.a. märts oli külm ja lumerohke. Oodati kevadet, mis paljudel Eesti elanikel jäigi nägemata. Nende saatuse lõikas läbi ööl vastu 25. märtsi alanud nõukogude võimu suuraktsioon — märtsiküüditamine.

“Paljusid tabas püssitorude vahel kodust lahkumine välguna selgest taevast. Esimesest shokist ei suudetud niipea toibuda. Loomavagunis loksudes või härjarakendil Siberi teedel asumispaiga poole venides vasardas paljudel peas üksainus küsimus — miks?” kirjutab filoloogiamagister Aigi Rahi.

Alles tagantjärele jõuti arusaamisele, et see kõik polnudki nii ootamatu. Märke oli ju mitmesuguseid: mälestused 1941. aasta küüditamisest; arreteerimised; inimeste kadumised tänavatelt ja töökohtadest, samuti ajakirjanduses käivitunud kampaania „kulakute” ning eestiaegsete ametnike vastu. Ega ometi vaeseid ja süütuid naisi-lapsi küüditama hakata, arvati tol ajal naiivselt. See loogika totalitaarses ühiskonnas ei kehtinud, sest suurem osa küüditatuist olid just naised ja lapsed.

Juba 29. jaanuaril 1949 oli NSVL Ministrite Nõukogu vastu võtnud salajase otsuse nr 390-138ss suure küüditamisoperatsiooni läbiviimiseks Baltikumis. Märtsikuu hakul käis kibekiire nimekirjade koostamine ja täiendamine. Seati töökorda autosid, täitevkomiteedesse koguti majaraamatud. 25. märtsi varahommik tähendas tuhandetele peredele pika teekonna algust veelgi külmemale maale.

Inimeste püüdmine jätkus ka 27. ja 28. märtsil. Mõned esialgu pakku pääsenud tulid ise peidust välja, mitmedki neist murest söötmata loomade pärast. Paljud ühinesid perega vabatahtlikult või järgnesid neile veel kuid ja isegi aastaid hiljem.

Küüditajate koosseis oli kirju ja annab pildi sellest, kellele nõukogude rezhiim tugines. Lisaks partei- ja nõukogude aktiivile oli punarezhiimi veendunud toetajaid, aga ka kaasajooksikuid ja lihtsalt pealekaebajaid, keda kannustas kadedus jõukama naabri vastu, auahnus või võimuiha. Küüditamisepõrgu üle elanud said loa tagasi pöörduda, kuid nad olid rahvavaenlastena jätkuvalt eriarvel, kellest paljudel ei lubatud endistesse elukohtadesse naasta. Paljudel oli kohanemisraskusi. Lapsed ei osanud enam eesti keelt ja sattusid koolikaaslaste pilkealusteks.

Lähte Ühisgümnaasiumi 5. klassi õpilane Andres Soop on kirja pannud oma vanavanaema Meeta Raudsiku mälestused. Vanaema on vaatamata üleelatule jäänud jutukaks, rõõmsameelseks ja elutargaks, kirjutab Andres. Meeta Raudsik meenutab, et Siberis hoiti kokku, aga kodumaale tulles „vajus igaüks ise Eestimaa soppi“. Raskused liidavad inimesi, õpetavad hindama piskut ning sellest rõõmu tundma. Üle kõige aga hindama tõelisi sõpru.

Märkmed: