Kes saab mäele, kes jääb linna?
Suusaspordialad toimuvad Whistleris, jääsport Vancouveris. Jäätantsus said Irina Shtork ja Taavi Rand 23. koha. Olgugi et nad jäid viimaseks, on juba Eesti iluuisutajate osavõtt olümpiamängudest omaette saavutus; sellel spordialal võetakse kuuldavasti vastu arvult vähem riike kui teistel aladel.
Whistler Olympic pargis toimus murdmaasuusatamine, milles Eestil jäi koht saavutamata. Lohutust leiame siiski kultuuriministri Laine Jänese sõnadest vabariigi aastapäeval, et Eesti sportlased tulid esmalt Eestit esindama ja sini-must-valget maailma ette tooma.
Vabatahtlikud abilised on suuremalt jaolt mäel. Olen kuulnud neilt ainult vaimustust, rõõmu ja valmisolekut taas kaasa aidata, kui peaks vaja olema.
Kersti Livingstone (Hendriksson) ja Lea Byers (Rannaoja) abistavad eestlasi, on auto- ja teejuhid, infoandjad ja teevad kõike, mis vaja; Katrin McLean (Kozevnikov) töötab Läti delegatsiooniga ja on ka Whistleris. Seevastu on Tiina Turu eesti iluuisutajate abiline Vancouveri Olympic Village’is. Meie jutuajamised käivad inglise keeles, aga üht mainivad kõik: et nende isamaa uhkus on uuesti ärganud ja huvi eesti keele vastu tõusnud.
23. veebruar
Loosung „We believe“ kõlab tänavatel, kõnedes, TV-reportaazhides; see käib eriti hoki kohta.
Vancouveri peameediakeskus asub Canada Place’is Vancouver Convention Centre’i ja Port Metro Vancouver hoonetes, mis võimaldab töökoha umbes 2800 akrediteeritud ajakirjanikule.
Selle katusel möirgab laevavile iga kord, kui mõni sportlane on saanud medali ja võib juhtuda, et keegi infoandja hurraatab keset lauset, kui ta midagi rõõmustavat kuuleb. Meedia ruume on igas kohas, kus toimub võistlusi.
24. veebruar
Vabariigi aastapäev kirikus
Vancouveri eesti luteri-, baptisti- ja ortodokskogudused pidasid ühise vabariigi aastapäeva oikumeenilise jumalateenistuse. Teenisid pastor Alari Allikas ja õpetaja Walter Johansson; ortodokskogudust esindas Vello Püss; kohal oli umbes 50 inimest. Jutluse pidas õp. Allikas. Ta nägi olümpiamängude loosungis sõnu „We believe!“, mis tema sõnul väljendavad usku mängudesse, oma riigisse ja Jumalasse ja ta sidus seda usku ja lootust Vabadussõjaga, Eesti Vabariigiga ja Piibliga. Pastor Allikas võrdles inimelu Eesti lipuga, kus igapäevane praktiline elu (must) asub usu (sinine) ja lootuse (valge) vahel.
Kohvilauas oli kuulda nii positiivset kui negatiivset olümpia kohta: et on jälgitud ja nauditud võistlusi, eriti Eesti sportlaste esinemist ja nende tulemusi; et see terve asi on lausa massihüsteeria ja hirmus raha kulutamine; et sportlased tulevad siia ainult palga pärast. Oli nii kibestunuid kui õnnelikke.
25. veebruar
Jääkeegel ja iluuisutamine
Jääkeegli võistlused algavad torupilli-tseremooniaga ja punastes mundrites Kanada ratsapolitsei sissemarssimisega. Mäng, kus raske shoti marmorist kivi hõljub külmunud veetilkade peal, on teatud määral reguleeritav jääpühkimisega libiseva kivi ees. Nähtavasti tekitab pühkimine tuuletõmmet, mis kiirustab ja juhib kivi.
Naiste iluuisutamises, vaba programm, võistles Elena Glebova ja sai 21. koha. Tema sõnul läks võistlus paremini, kui oli ette arvanud.
Naiste hokis võitis kulla Kanada.
26. veebruar
Kõike toimuvat lihtsalt ei jõua jälgida. Whistleris on eestlaste mäe- ja laskesuusatamise päev.
Hokisõpradel on huvitav ka tähele panna, mis toimub areenil mängu vaheajal ja puhkemomentidel. Seda televisioonis ei näidata. Uus „meeskond“ asub välkkiirelt jääle, roogitakse labidaga kogunenud jäälörtsi eriti väravates. Väljak kaetakse veega, mis külmub silmapilkselt peegelsiledaks jääks.
Endisi sportlasi Vancouveris
Isegi Vancouveri eestlaste hulgas on olnud väljapaistvaid sportlasi — seda on avastanud ja meenutanud Eesti olümpia-ajakirjanikud. Jooksja Adrian Väli oli üks Vancouveri Olümpiaklubi liige ja saavutas mitmel korral esikoha maratonijooksus. Peale Väli surma on maratone joostud Vancouveris tema mälestuseks ja Stanley pargis on ka sellekohane mälestusmärk.
Kõrges eas endine jooksja Ermo Kulmar jagab meelsasti oma spordielamusi kuulajaga. Jalgpallur Martin Jenseni spordielust võib anda hea ülevaate ta Vancouveris elav poeg Mati.
27. veebruar
Olümpiapidu
Vancouveri Eesti Seltsi rahvarohke pidu-pillerkaar pakkus palju suule-silmale-kõrvale. Martin Kuuskmann esitas fagotil Arvo Pärdi „Spiegel im Spiegeliga“, Jaan Kirss poja ja tütrega Eestist moodustasid meeleolulaulude trio, Vancouveri oma MÜRA grupp aitas muusikaga kaasa ja tants läks lahti. Rahvatantsurühm „Kilplased“ esinesid pika programmiga. Kaugeid külalisi näis olevat kohal päris arvukalt.
Aga suusahuvilised ei saanud peole lõpuni jääda — varakult tuli alustada teed Whistlerisse, et jõuda kohale Andrus Veerpalu suusastardiks kell 9.30.
28. veebruar— Vancouveri OM-i lõpupäev
Vancouveri taliolümpia jõudis finaali Kanada-USA hokimänguga, mis lõppes tulemusega 3:2 võõrustajate kasuks. See on Kanada kaheksas olümpiakuld. Ennenägematu patriotism tõusis taevani igal pool. Kui keegi alustas „Oh, Canada…“, laulis terve rahvahulk lippude lehvitamise saatel kaasa. Eesti isamaa austamine on püham ja hümni laulmine tõsisem; Kanada patriotism leiab väljenduse massiüritustel, aga on siiski ühendav ja positiivne nähe. Kas erinevus tuleb sellest, et meie maade ajalood on erinevad ja et eestlaste pikk vabadusvõitlus väärib hardamat pühitsemist?
Lõputseremoonia
Jumalagajätt olümpiaga näis ülearu „täistopituna“ – liiga palju sündmusi. Keskpunktiks jäid siiski sportlased, nende lipud, aga ka ROK-i juhid – John Furlong ja Jacques Rogge, kes kiitsid ja tänasid vabatahtlikke ning atleete. Heisati Kreeka lipp; Ben Hepner laulis Olümpia hümni. Olümpia lipp anti üle järgmise taliolümpia korraldajale, Venemaale.
Paljud kanada artistid ja bändid said võimaluse esineda mitmekümnetuhandelisele publikule B.C. Place’is.
Ilutuled praksusid nii hoone sees kui väljas. Tänavatel korraldati veel omavahelisi „lõputseremooniaid“.
