Briti Kolumbias ilmuv ajaleht „Chillwack Times“ avaldas mõni aeg tagasi Leah Henneli emotsionaalse kirjutise, milles ta jagab lugejatega oma isiklikke muljeid külaskäigust Eestisse. Leah alustab Emadepäeva jumalateenistuse meenutamisega ühes Tallinna kirikus: „Minu ees istunud naine pidi olema kindlasti ema, võibolla oli ta vanaema. Temast ja ta sinistest silmadest peegeldus mingit seletamatut väärikust — juba see, kuidas ta rahva hulgas liikus, eristas teda kõigist. See naine meenutas mulle teisi eestlasi, keda olen kohanud varem ja kes polegi elanud Eestis; nad elavad Stettleris, Albertas; nad on minu oma perekonna liikmed, samuti eestlased.“

Edasi jutustab autor, kuidas tema isa perekond saabus möödunud sajandi algul Eestist Albertasse elama ja kuidas tema enda unistuseks oli juba pikka aega olnud jalutada kord Tallinna munakivisillutisega tänavatel, astuda sisse väikestesse poekestesse ja näha vanade losside varemeid — saada mingit aimu sellest, mida ta vanavanaema võis kunagi tunda ja kogeda. Leah tahtis kuulda tsaariarmee ratsaväe kabjaplaginat Tallinna tänavatel, näha vaimusilmas bolshevike hirmutegusid Tallinnas, aga elada ka kaasa laulva revolutsiooni ülevatele hetkedele ja Eesti vabanemisele okupatsioonivõimu alt. Kuid üle kõige soovis ta tunda oma näol Balti mere külma hingust ja astuda nendelsamadel kividel, kus olid kõndinud tema esiemad.

Autor nendib kahjutundega, et paljud ei tea üldse, kus Eesti asub ja ta tuletab meelde saatuslikku rida filmist „Encino Man“, kus üks kiviaegne koopaelanik nimetab oma päritolumaana „Es Stone-ia't“.

Nii annabki Leah lühikese ja selge ülevaate Eesti asukohast. Ta märgib imetlusega, et kuigi Tallinna saabudes satub külaline esmalt kaasaegsesse linna, leiab ta end peatselt keskaegsetel tänavatel imetlemas kõrgeid gooti kirikute torne ja kindlusi. Huvitav, kas minu esivanemad nägid sama ilusaid punaseid kivikatuseid ja uhkeid väravaid, küsis ta endalt. Leah külastas ka Rocca al Mare vabaõhumuuseumi ja Lahemaa rahvusparki. Ta kohtus eestlannaga, kes raudteeülesõidu valvurina nägi seda, kuidas küüditatute rongid liikusid Venemaa suunas 1941. aastal ja hiljemgi. Ta mõtles nendele õnnetutele eestlastele, pöördudes tagasi teda ootava takso juurde. Korraga hakkas talle silma rukkililledega ehitud väike vana paat loojuva päikese kiirtes. Rukkilillede sinine värv meenutas talle sellesesama eesti ema silmi, keda ta oli tähele pannud kirikus. Korraga tundus talle, et eesti ema esindab silda, mis ühendab meie riigi minevikku olevikuga — ajastuid, kust oleme tulnud ja kuhu me veel läheme...

Lugedes ja tõlkides seda kirjutist tulid mulle meelde mitmeted eesti emad, kes oma sisemise väärikuse, elutarkuse ja armastusväärsusega on mulle suureks eeskujuks olnud. Sellised emad ühendavad meid minevikuga ja on meie juurteks. Mõtlen aukartusega sellele, mida neil tuli läbi elada. Kaasaegse mugavuse ja luksusega harjunud naised võivad ju lühikest aega oma võimeid proovile pannes elada primitiivsetes oludes nn. survivor'itena. Ja paljud ei suuda sellegi lühikese katsumuste-ajaga toime tulla. Aga kui peaksime alati pikki seelikuid kergitades poristel põldudel liikuma; ainult endale lootma igapäevase toidu muretsemisel, terve pere riietuse jaoks kangast kuduma ja lahtise tule kohal iga päev leent keetma? Kas oleksime selleks võimelised? Ja ometi — raskele elule vaatamata olid meie esiemad mitmeski mõttes meist rikkamad. Neil oli aega oma lastega pikki videvikutunde veeta; muinasjutte vesta ja elutarkusi jagada; neid moraalselt juhtida õigetele radadele. Kõik oli siis palju lihtsam, looduselähedasem ja loomulikum. Vahel (ainult korraks) igatseme nostalgiliselt tagasi neid salapärasusega looritatud aegu, et siis jälle ülepeakaela tormata kaasaegsesse tehnikamaailma... Elektripliidil valmib meie pere õhtusöök, kõrval vuriseb mikser ilma minu abita magustoiduga, silmanurgast kiikan teleekraanilt päevauudiseid ja arvuti on juba sisse lülitatud järgmisele lehele materjalide kogumiseks ja elektronposti kontrollimiseks. Pesu- ja kuivastusmasinad undavad kaugemal omasoodu.

Kuidas on siis võimalik, et aeg on suurim defitsiit? Võibolla ei oska ma asju õigesti organiseereida või võtan äkki liiga palju korraga ette? Ei tea, pole aega sellele mõelda. Kell on kaugelt üle südaöö, kui kustutan kõik tehnikaimed ja kontrollin, et uksed lukus oleksid. Aga vanaema aegadel uksi lukku ei pandudki...

Märkmed: