Veljo Tormis: „Lauldud sõna“, Loengud, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2000, 274 lk.

Peale N.Liidu lagunemist 1991 moodustati Tartu Ülikooli juurde vabade kunstide kateeder, kuhu kutsuti loenguid pidama eeskätt loovinimesed. Ühte ja teist on sellest kõikide kultuurisõprade rõõmuks kirjasõnasse valgunud. Pealkirja all „Lauldud sõna“ on ilmunud helilooja Veljo Tormise 10 loengut, mida ta pidas 1997. a jaanuarist detsembrini ja milles ta räägib endast ja oma loomingust sellisena, nagu see oli.

Veljo Tormis sündis 1930 Soome lahe ja Kõrvemaa vahel Harjumaal Kuusalu kihelkonnas. Tema isa sai eesti luterliku kiriku köstri õigused 1934 ja oli tegev Kuusalus ja hiljem Läänemaal Vigala koguduse juures. Kuigi Kuusalu kihelkonnast oli kirja pandud rahvaluulet juba Jakob Hurda ajast peale, arvab Tormis, et sellel pole midagi pistmist sellega, et ta loomingu paremik on seotud eesti regivärsiga.

Köstri pojana sattus ta muusikasse juba varases poisikesepõlves. Ta kirjutab selle kohta, kui isa viis teda 1942 Tallinna konservatooriumi vastuvõtueksamile, et „... muidugi kukkusin haledalt läbi, kuid mind võeti sisse erandina August Topmani oreliklassi, mitte et ma ei osanud improviseerida, vaid hoopis seetõttu, et mul vanusenormist puudus veel kaks aastat.“

Tema õpetajaks sai Edgar Arro, kelle mõjul ta katsetas komponeerimist ja kes teda suunas Heliloojate Liidu noortekeskuse juurde. Arro soovitas tal minna Teatri- ja Muusikamuuseumi, kus kartoteek rahvaviisidega, et „...lähete sinna neid rahvaviise uurima, tulevad head ideed ja siis saate rahvusliku helikunsti helikeelt arendada“.

Ta jätkas õpinguid 1951. a Moskva konservatooriumis prof. Shebalini kompositsiooniklassis. Shebalin vallandati samal ajal professori kohalt, kuid rehabiliteeriti peale Stalini surma 1953. See mees soovitas Tormisel tutvuda Debussy loominguga. Tormis ütles, et „... Debussy oli üks neist, kes mind aitas jalule saada.“

Viis aastat peale konservatooriumi lõpetamist pidas Tormis muusikakooli õpetaja ametit. 1959 ilmus Herbert Tampere 5-köiteline „Eesti rahvalaule viisidega“, mis tähendab sama asja eesti muusikas nagu Tammsaare „Tõde ja õigus“ eesti kirjanduses. Esimene eksemplar saadeti Rootsis elanud Eduard Tubinale, mille tulemuseks oli „Süit eesti karjaseviisidest“ klaverile ja „Karjase pühapäev“ meeskoorile. Nagu Tammsaare nimetas Ristikivi oma järglaseks peale romaani „Tuli ja raud“, nii võime kutsuda Tormist Tubina järglaseks eesti muusikas.

Kuuendas loengus, mida ta on nimetanud „Musikaalne emakeel“, on palju juttu hõimurahva ungarlaste kahest mehest Zoltán Kodályst ja Bela Bartokist. Samasugused püüdlused olid meil olemas Mihkel Lüdigi, Mart Saare ja Cyrillus Kreegi näol. Kõik olid soome-ugri rahvad, kes hakkasid aru saama igasuguste muganduste negatiivsest küljest, nagu seda on Martin Körberi sõnadega „Mu isamaa armas“ ja Fr. Kuhlbarsi „Kui Kungla rahvas kuldsel aal“, mis meenutab üht Karl Zölleri viisi...

Ilmestava näite Tormise inspiratsiooni saamisest võib noppida välja tema oma loengust. Ta ütleb, et see tuli talle pähe lugedes Matti Kuusi „Soome kirjanduse ajalugu “, kus oli illustratsioon lapi nõiast, kes jänesekäpaga nõiatrummi põristades laulis enese lovesse. Ta hakkas manamisväärseid asju otsima „Kalevalast“ ja leidis sealt midagi raua needmisest. Teksti saamiseks pöördus ta Kalevala tõlkija August Annisti ja Paul-Eerik Rummo poole, kuid kumbki ei saanud sel hetkel teda aidata. Lõpuks sai ta abi Jaan Kaplinskilt, kuid teose kirjutamiseks läks aega 6 aastat. Vahepeal oli Lennart Mere käest saadud nõiatrumm puruks läinud ja neid toodi Siberist juurde, et jätkuks tükimaks ajaks. Tormis saatis teose Heliloojate Liidu muusikakäsikirjade võistlusele, kus sellele anti II auhind, sest teos olevat patsifistlik ja pole nõukogude mõtteviisile sobiv. Lubatud auhinnasummast maksti välja ainult pool, sest see olevat koostatud rahvalaulu ainetel.

Teose esiettekanne toimus Tartu Ülikooli aulas 6. mail 1973. Hiljem on seda esitatud Prahas, Moskvas, Poolas, Inglismaal Hispaanias ja mujal. Kui Akadeemiline Meeskoor mõned aastad tagasi Torontos käis kirjutas „Toronto Star'i“ ülimalt nõudlik muusikakriitik William Littler sellest kui silmapaistvast muusikateosest. See ongi helikeel, mida Tormis otsis ja lõpuks kätte sai.

Kolmandas loengus räägib Tormis lühidalt oma rahvalaulude tsüklist, mida ta nimetab „Kolmteist eesti lüürilist rahvalaulu“, mis on loodud 1972. Ta avaldas selle laulukogu, kui väikesed koorid kaebasid, et neil pole küllaldaselt lauluvara. Teine põhjus oli rahvalaulu levitamise vajadus, mis sütitaks rahva igatsust suuremate vabaduste järele. Seega puht poliitiline tagamõte. Selle taimelavaks jäid laulukoorid ja vastloodud muinsuskaitse seltsid, mida kiiresti asutati siin ja seal.

Viiendas loengus jutustab Tormis laulutsüklist, mida kaua aega hoiti saladuses ja mille pealkiri on „Mõtisklusi Leniniga“. Nendes on ta viisistanud selliste rebellide tekste nagu Hando Runnel, Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Heino Kiik, Juhan Liiv. jt. Isegi nii hilja kui1982 ei lubanud KGB selle noote kirjastada ja noodid korjati ära. Toonased filharmoonia ülemused täitsid kuulekalt kõrgema võimu käsku.

Loengutes 7 ja 8 räägib Tormis liivlaste pärandusest ja sellest, mis juhtus hõimurahvastega Ingerimaal, Vepsas, Karjalas ja Vadjas. Mis puutub liivlastesse, siis olevat selle loengu pidamise ajal elus veel ainult 8 liivi keelt valdavat inimest. Kõik ülejäänud on lätlastega ühte sulanud, kuid eesti ja liivi mõjutusi esineb tihti läti rahvalauludes. Teised hõimlased on samahästi kui kadunud. Osa on Eestisse tulnud, ainult mari rahvakilluke julgeb oma häält tõsta teiste soomeugrilaste kaasabil.

Eelviimane loeng räägib Tormise pikemast teosest „Eesti ballaadid“, mis on kirjutatud ballett-kantaadina teatrile, koorile ja tantsijatele. See oli mõeldud 1980. olümpiamängudeks, kui purjeregatt toimus Tallinnas. Regilaululist suurvormi tunnustati Eesti teatri aastaauhinnaga 2004 muusikalavastuste zhanris ning kanti ette Kuusalus sel aastal, märkides piduliku ettekandega 7. augustil Veljo Tormise 75. juubelit.


(„Lauldud sõna“ on saadaval Tartu College'i Estonian Studies raamatukogust)

Märkmed: