Arhiivide kasutamise statistika näitab, et kaks kolmandikku arhiivide kasutajatest on sattunud vanade arhivaalide juurde just tänu huvile oma esivanemate vastu. Suguvõsauurimise ehk genealoogia näol on tegu üha kasvava hobiga kogu maailmas. Oma juurte otsijad on ka tänuväärsed ja üliaktiivsed internetikasutajad – nii on mõnigi seni arvutitest kaugele hoidunu selgeks õppinud selle uue masina, et pidada efektiivselt sidet teisel pool maakera elavate sugulastega või neid sealt üles otsida.
Iga suguvõsauurija alustab oma kodust – otsib üles perekonnas alal hoitud vanad dokumendid ja fotod ning küsitleb sugulasi. Paljud sellega piirduvadki ja kindlasti on sellegi näol tegu tulevaste põlvede jaoks tänuväärt tööga. Aga paratamatult elusolevad inimesed kõike enam ei tea ja on asju, mida pole kunagi peredes räägitudki. Siis tuleb pöörduda arhiivimaterjalide poole.
Eestis on arhiivimaterjalid üsna hästi säilinud. Mitme kihelkonna kohta on alles kirikuraamatuid alates 17. sajandist. Samast ajast on pärit ka maarevisjone. 18. sajand on tekitanud veel lisamaterjale – 1782. aastal alustati Eestis suguvõsauurijatele väga väärtuslike hingeloenduste korraldamist. Mida lähemal tänapäevale, seda rohkem on säilinud materjale. 19. sajand pakub lisaks kirikuraamatutele ja hingeloenditele veel vallavalitsuste ja kohtute materjale (kohtus tegeldi peale vaidlemise ka palju objektiivsemate asjadega – kohtuprotokollidest leiame näiteks andmeid talude rentimise ja päriseks ostmise kohta, sealt saame teada, kes pidas renditalu, kes päristalu, kes oli sulane jne.), samuti koolide ja sõjaväega seotud andmeid. Eriti rikkalik on materjalide poolest aga 20. sajand, eriti iseseisvusaeg. 1920. ja 1930. aastatest on säilinud meie eelkäijate (vanemate inimeste puhul ka nende endi) tuludeklaratsioone, teenistustoimikuid, koolitunnistusi, fotosid avaldustel ja ankeetidel jne. Tollest ajast on võimalik teada saada, kuidas nägi välja konkreetne linnakorter – millal saabus sinna elekter, kui palju oli korteris ruumi (mitu tuba, mitu akent) ja palju selle eest üüri maksti. Ka nõukogude perioodist on palju huvipakkuvaid materjale, kuigi oluliselt vähem. 1940. aastatest on palju mahukaid represseeritute toimikuid, millest avaneb elu kurvem pool. Suur osa selle perioodi materjale on vene keeles.
Kõikide nende arhiivimaterjalide selgeks saamine võtab väga palju aega. Seepärast jääbki enamusel hobi korras uurijatest pärast nimede ja sündide-abielude-surmade andmete ülesleidmist töö sinnapaika. Kuid ka nendesamade sündide ja surmade teabe ülesleidmisega on teinekord raskusi. Olenevalt ajaperioodist võib isiku sünniaja ja -koha selgitamiseks kõigepealt kasutada hoopis tema laste surma registreerimisel antud teavet. Täpsest sünniajast hulga olulisem on teada kohta, kus see toimus.
Paljudel amatööruurijatel jääb ka kasutatud allikatest kõik peale nime ja kuupäevade arusaamatuks, kuigi sealsamas leheküljel võib olla kirjas veel märkusi elukoha, ameti, usutunnistuse, mujale elama asumise jm. kohta. Iga dokumendi maksimaalseks kasutamiseks tuleb teada täpselt, milleks see koostati (tänaste ajaloohuviliste jaoks ometigi mitte!) ning kuidas sellel olevaid fakte tõlgendada. Samuti tuleb osata vene ja saksa keelt ning gooti käekirja (mitte ainult trükikirja).
Eesti Isikuloo Keskuses töötavad kõrgharidusega ajaloolased, kes on spetsialiseerunud just sellistele küsimustele. Meie asjatundjate abiga võib juba mõne töötunniga leida üllatavalt palju andmeid. Muidugi oleneb see piirkonnast, usutunnistusest (õigeusklike kohta on veidi raskem andmeid saada), perekonna tegevusalast ja teistest asjaoludest. Asjatundliku interpreteerimisega saab aga ka nendest probleemidest üle. Kui soovite leida andmeid oma esivanemate ja sugulaste kohta, siis Eesti Isikuloo Keskus on Teie teenistuses!
Eesti Isikuloo Keskus
Tiigi 10-51
51003 Tartu
Internet:
http://www.isik.ee,
Tel/faks +372 7 420 882, +372 52 88 329
