“Ja mis siis sellest?” ei saanud ma aru, miks see peaks mind huvitama.
“Fairy on nüüd uues käepärases pudelis ka!”
Püüdsin segajast vabaks saada ja seletasin, et nõudepesuvahenditega tegeleb mu abikaasa.
“Ütelge siis talle kindlasti edasi,” soovitas müüjanna ja andis mulle kaasa Fairyt reklaamiva postkaardi.
Reklaam kõikjal
Eesti linnad on reklaami täis. On suurt ja uhket tulekirja, mis paistab kaugele. On ka väikesi sildikesi vaateakendel ja poodide ees tänavatel, mille eesmärk on möödamineja pilku püüda.
Küllap täituvad linnatänavad varsti jälle ka poliitilise reklaamiga, sest järgmisel aastal on linnade ja valdade volikogude valimised. Sellise reklaami üks aastatetagune ilmekas näide oli Mõõdukate “Andres Tarand presidendiks!”, mis oli kleebitud prügikastidele.
Tänapäevases kaubakülluses ja erinevate tootjate konkurentsis on reklaami rohke kasutamine mõistetav. Kaupa, mida ei tunta, ei osteta. Poliitikut, kellest keegi midagi ei tea, ei valita.
Reklaam on tohutu äri. Sellest püüab endale suuremat tükki hammustada iga ajaleht, raadio- ja telejaam. Kommertsväljaanded ja -jaamad ju reklaamist põhiliselt elavadki.
Reklaami kasu
Suured poed korraldavad ühe reklaamikampaania teise järel. Reklaamitavat toidukaupa pakutakse ka maitsta. Tööstuskaubale tehakse allahindlusi. Sobivat hetke valides võib tähtsamad kaubad kõik odavamalt kätte saada. Kallimat kaupa vajades oodataksegi ostmiseks õiget momenti. Nii võib reklaamist otsest rahalist kasu saada lisaks tootjale ka ostja.
Niisugune müügitaktika pole Eestis välja mõeldud. Meile on see lihtsalt hiljem jõudnud. Kuigi ka nõukogude ajal tehti reklaami, oli seda suhteliselt vähe. Ei olnud ju mõtet reklaamida kaupa, mida liiga vähe müügil oli ja mille pärast inimesed pikkades järjekordades seisid.
Üks müüja rääkis mulle, kuidas uue telereklaami järel vastava kauba müük suureneb. Kas toode tegelikult ka hea on, see ei selgu reklaamist, vaid ise järgi proovides. Nii mõnigi ostja on pidanud pettuma.
Riigikogusse ja kohalikesse volikogudesse on valitud mitmeid tuntud telenägusid, sportlasi ja lauljaid. Osa neist saavad seal suurepäraselt hakkama. Teiste puhul on valijad pidanud pettuma, sest valitu ei tarvitse seaduste vastuvõtmisel sama asjalik olla kui näiteks telesaadet juhtides. Mõned on ka ise aru saanud, et on valesse kohta sattunud ja saadikukohast loobunud.
Ebaeetiline reklaam
Kas vabadus peab olema nii suur, et reklaamida võib kõike, selle üle on aegajalt tuliselt vaieldud. Näiteks on ühiskond hädas alkoholiprobleemiga, kuid hästi tehtud telereklaamid esitavad kangema kraami pruukimist kui elu loomulikku ja meeldivaks tegevat osa. Eriti langevad sellise reklaami ohvriks noored. Kas ei peaks niisugust reklaami keelama?
Ega alkoholireklaam ainuke ole, mis küsimusi tekitab. Reklaami andjad ja avaldajad püüavad leida igasuguseid põhjendusi selleks, reklaami ei piirataks. Heaks põhjenduseks on Eestis paljudel aladel saanud Euroopa Liidu normid, mida me nüüd täitma peame. Ega tavaline inimene tea, mida need sisaldavad. Sageli on selgunud, et nõndanimetatud euronormid on meie oma kohalike asjameeste väljamõeldised.
Poliitiline reklaam on korduvalt osutunud teisi erakondi või isikuid mustavaks. Kauba ja teenustega pole olukord parem. Kui näiteks pesupulbri ja hambapasta reklaamid kiidavad oma kaupa ja jätavad konkurentide nimed nimetamata, siis mõned pangad meelitavad avalikult teiste kliente, lubades ülejooksikutele soodustusi. Nii on reklaam muutunud kohati üsna häbematuks.
Pea on mõtlemiseks
Mida peaks inimene tegema, et ta reklaami ohvriks ei langeks? Retsept on vana ja tuntud – mõtelda tuleb oma peaga. Kuigi televisiooniajastu püüab inimest mõtlemise vaevast võõrutada, pakkudes valmis lahendusi, ei tohi selle ahvatluse võrku langeda.
Küllap võiks oma peaga mõtlemist soovitada kõigi teistegi elualade jaoks. Ei ole ju pea ainult soengu ja mütsi jaoks.