Arvan, et enamusel Toronto eestlaskonnast ei olnud varem palju teada nende eestlaste elust, kelle esivanemad olid kunagi ammu omal vabal tahtel Siberisse välja rännanud. Rohkem teatakse Siberisse küüditatute saatustest. Hiljuti aga toimus Tartu College'is terve seeria üritusi, nagu fotonäitus (mis jääb avatuks vähemalt 16. oktoobrini), loeng ja filmiõhtu, mis valgustasid seda rahvakildu meie diasporaast.
Kolmapäeval, 21. septembri õhtul toimus VEMU/Eesti Õppetöö Keskuse ja TC Kultuuriprogrammi koostööna Lugemisteatri „Ilutuli“ etendus „Siberi eestlaste elud ja lood“, mis Piret Noorhani sõnutsi oli viimane üritus Siberi-saagast. Piret koostas samanimelise raamatu põhjal lavastuse käsikirja.
Sissejuhatava sõnavõtuga esines dr. Anu Korb Eesti Kirjandusmuuseumist, kes on raamatu „Siberi eestlaste elud ja lood“ koostaja ja toimetaja. Teoses avaldatud tekstid on kogutud intervjuudena ajavahemikul 2003-2009. Dr. Korb andis lühiülevaate Siberisse väljarändamise ning Eestisse tagasi pöördumise eri ajajärkudest ja põhjustest. See teos sisaldab ainult nende perekondade või üksikisikute lugusid, kes olid sündinud Siberis eesti asundustes ning tulid Eestisse tagasi Teise maailmasõja ajal või hiljem.
TC saali tagumine osa, kus paiknes lava, oli eredalt valgustatud. Seina kaunistasid fotonäituseks väljapandud kolm suuremõõtmelist pilti. Ühel neist grupp setu rahvariides noori, teisel karjus oma karjaga metsavahelisel teel ning kolmandal poseerivad paksudes pearättides kolm vanemat naist. See oli sobivaks taustaks algavale etendusele ning koos lindilt kostva naiste melanhoolse lauluga lõi erilise „siberi meeleolu“.
Sisenesid näitlejad, riietatud venepäraselt, vanamoeliselt, külainimeste moodi ning võtsid istet toolidel. Piret tutvustas lühidalt etenduse tegelasi, kelle lood moodustasid teatriõhtu kava. Publik tutvus nelja Siberis sündinud eestlasega - Villemiine Tšernjajeva s. 1929 (Ellen Valter), Elfriide Sööt s. 1937 (Eda Oja), Alviine Veeber s. 1929 (Merli Tamtik) ja Karl Veeber s. 1928 (Eerik Purje).
Tegelased jutustasid vaheldumisi nii oma esivanemate kui ka iseenda elust, perekonnast ja lapsepõlve- ning noorusaja mälestustest. Kuulsime palju huvitavaid fakte ja detaile meile nii võõrast maailmast. Etenduse käigus rullusid lahti värvirikkad ja mitmekülgsed elukangad. Neis sisaldus rõõmu ja kurbust, kannatusi ja kaotusi, kuid vaatamata raskele elule, üllatavalt vähe kibedust. Need inimesed olid väga sümpaatsed. Nad olid leppinud oma elu ja saatusega. Pettumuse noodid tekkisid jutusse siis, kui nad võrdlesid Siberi-eestlasi päriseestlastega. Neil oli valus Eestisse naasnutena tunda kodueestlaste tõrjuvat suhtumist. Tunti puudust venelastele iseloomulikust omavahelisest sõbralikust seltskondlikust läbikäimisest. Toon ära mõned seda iseloomustavad katkendid.
Villemiine Tšernjajeva (Ellen Valter): „Eestis rahvas kuidagi.... on igaüks iseeneses. Siberis, kui vaba aega oli, suheldi omavahel väga palju. Kevadel, kui soojaks läks – igaühel oli seina ääres pingikene väljas, onu oli meil pillimees, tõmbas pilli lahti – kõik läksid kokku, istuti ja lauldi ja vesteldi ja mängiti.“
Elfriide Sööt (Eda Oja): „Mina isiklikult kahetsen, et ma Eestisse tulin. Ma kadestan seda õde, kes Siberisse jäi. Mina olen vaimselt Siberiga seotud. Mulle ei tee tuska, et ma lapsepõlves näljas olin. .....Mul on kogu aeg selline tunne, et me oleme palju heatahtlikumad kui põliseestlased..... Mulle vahel tundub, et me, Venemaa eestlased, oleme kohalike eestlaste silmis veel hullemad kui venelased“
Abielupaar Alviine (Merli Tamtik) ja Karl Veeber (Eerik Purje) alustasid oma jutustust teistsuguses võtmes. „Ilmaaegu meie vanavanemad läksid Eestist ära. Oleksid võinud ikka siin elada ja meiegi oleksime saanud kergemat elu näha. Siberis oli sügav lumi, külm talv ja raske töö.“ Nad võrdlesid ilmekalt vene küla Koltsovo eestlaste majapidamisi kohalike venelaste omadega. Eestlased, kes tegid kõvasti tööd, jõudsid heale järjele. Hiljem aga, kui loodi kolhoosid, tehti paljud kulakuiks ja nad kaotasid kõik.
Mind üllatas mälestuste detailirikkus, mis aitas luua tervikliku pildi nelja Siberi eestlase elust. Tänu lugemisteatri etlejate loomutruule sisseelamisele oma osadesse, muutusid need lood elavaks ja jäävad kauaks kuulajate meeltesse. Rahvas avaldas esinejatele ja õhtu korraldajatele kiitust tugeva aplausiga. Terve etendus oli professionaalne. Ei saa nimetamata jätta, et lava valgustuse eest kandis hoolt Peeter Piil, ning heli eest Andre Vare ja Rein Ende. Programmi kava kujundas meisterlikult Taavi Tamtik.
Etendus toimus kahes osas. Vaheajal oli võimalus värskendada endid kuuma kohvi, kringli ja barankadega ning vahetada muljeid kuuldu üle, mis tekitas elavaid diskussioone. Kava lõppedes tänati esinejaid lillebukettidega, milledes rõõmsalt särasid kollased päevalilleõied.
Olen algusest peale olnud Ilutule fänn. Koduteel mõtlesin, et küll on tore, et Aarne Vahtra alustatud lugemisteater jätkab tegevust pärast tema lahkumist igaviku teele. Meie kogukonnas on andekaid näitlejaid, kes leiavad seal rakendust, sest kahjuks pole meil enam eestikeelset teatrit. Lõpuks lisaksin veel luuleliselt ja pisut sentimentaalselt, et Ilutuli leegitseb, valgustab ja soojendab, pakkudes oma programmidega Toronto eestlastele mitte ainult teadmisi, vaid ka sisukaid ja mitmekesiseid elamusi ning esteetilist naudingut.
Omad, aga siiski võõrad. Siberi eestlaste elud ja lood - Lugemisteatri Ilutuli etendus
Kultuur
TRENDING
