Priit Simson
Hiljuti eesti keelde tõlgitud USA kultuurantropoloogi Clifford Geertzi esseekogumik “Omakandi tarkus” kannab endas kultuurirelativistlikku sõnumit, sisendades, kui erinev sisu võib olla eri kultuurides enesestmõistetavatel nähtustel.

- - - - -

Tänane Princetoni Ülikooli emeriitprofessor Clifford Geertz on üks mõjukamaid kultuurantropolooge, kes on pidanud omal lööva sõnastusega viisil võitlust arvukate oponentide ja kujutelmadega.
Tema vastasteks on olnud arusaam, et “eks me ole kõik ühtemoodi inimesed”, et eksisteerib mingi üldine enesestmõistetavus, et kehtivad kõikidele sobivad universaalsed väärtused, aga ka uskumus, nagu oleks antropoloog mingi ümberkehastumisgeenius.

Geertzi enese põhilised välitööd on tehtud Jaava ja Bali saartel ning Marokos. Keda arutluskäigud antropoloogi rolli üle ei huvita, see võib lugeda vähemalt värvikaid kirjeldusi sellest, kuidas jaavalased loevad lapsi neljakaupa, nii et viies laps on jällegi esmasündinu.

Antud teoses taotleb Geertz siiski laiemat haaret. Arvustajad on teda nimetanud kultuurirelativismi üheks veenvaimaks hääleks. Näha iseennast teisena võib olla avastuslik, möönab autor, kuid palju raskem on saavutus on õppida nägema ennast teiste seas, ühe kohaliku näitena paljudest vormidest, mida inimelu eri paikades on võtnud. Õpetada inimest tajuma iseend ühe maailmana paljude seas võikski olla tema meelest tõlgendava antrpoloogia roll.

Milline iganes oleks Geertzi roll kultuurirelativismi tõusus, igal juhul on kultuurirrelativism jätnud maailma poliitikale oma rasvase jälje, mõjustades immigratsiooni- ja hariduspoliitikat, aga ka tööhõivet ja riikide välissuhtlust.

Radikaalsuseni relativistlik ja provokatiivsuseni pluralistlik, sellised on põhilised tema vastu tõstetud süüdistuspunktid. Reaalsuses tähendab see, et kultuurirelativist on vaidlema sattunud nende Lääne inimestega, kes Bali kukevõitlust veriseks kombeks peavad ja näevad leskede põletamises matusetuleriidal ebainimlikkust.

Orginaalis 20 aastata tagasi välja antud “Omakandi tarkus” on siiani tema 12 teosest ainus, mis on tõlgitud eesti keelde. Geertz vastandub suurtele teooriatele, mida postmodernistid metanarratiivideks nimetavad, pidamata end seejuures siiski postmodernistiks. Enesemääratluse poolest on ta hiline modernist, kes ie nõustu ühiskonna- ja kultuuriuuringtes lihtsustatud seletustega. Kõikeseletavad teooriad pole tema jaoks.

Geertzi tekst kõlab aga lihtsalt ja hoogsalt, olles kohati vägagi meelelahutuslik ja tuues kaasa süüdistusi mitteteaduslikkuses. Samas sätib ta tule alla selle, mida siiani on sotsiaalteadustes teaduslikkuseks peetud. Seadusi, põhjusi ja operatsionaliseeringuid pakkuv numbritekeskne kurss sotsiaalteadustes pälvib temalt halvustavalt sotsiaalfüüsika nime. Ühiskonnateadus on muutunud reeglipäratuks ja Geertzi hinnangul on antropoloogia oma relativismis, väheses pretensioonikuses ja matkamehe imidžis muutunud ühtäkki avangardseks.

Raamatu keel on ka tõlgituna jäänud hoogsaks, kusjuures omamaiste vastete otsimisega võõrsõnadele on ilmutatud leidlikkust, teiste seas on teksti sattunud ka selles kontekstis uudislik väljend “põhjuse ja tagajärje lõimetis”.

Teost toimetanud Marek Tamm ja Toomas Gross on eestinduse puhul viinud läbi ka intervjuu autori endaga, mis paraku jääb mõne määral pettumuseks. Vastuseks hästi ettevalmistatud küsimustele pillab muidu nii voolava jutuga autor ainult mõne konventsionaalse lausejupi. Kuid see on juba autori enese, mitte väljaandjate süü.

Märkmed: