Tere õhtust! Meie oleme tänase õhtu teadustajad. Niisuguse sissejuhatusega, julgelt ja kindlalt, alustasid täienduskeskkooli lõpuklassi noored Kaare Naelapea ja Mihkel Kütti tänavu juba 37. korda toimunud omaloominguõhtu läbiviimist 25. veebruaril Toronto Eesti Maja suures saalis.
Omaloominguõhtu on muutunud meeldivaks ja toredaks kooliaasta murdepunktiks, kus noored esinevad nähtava enesekindluse ja vabadusega, kartmata tihti sarnaste ülesastumistega kaasaskäivat kriitikat. Ja ega kriitikat palju kostagi, rohkem on kuulda publiku kiidusõnu ja näha kordaläinud õhtu üle heameelt väljendavaid nägusid.
Koolikomitee esinaine Elle Rosenberg tõi avasõnas esile kaht olulist tähtpäeva, esmalt muidugi kõigi meeltes olevat Eesti Vabariigi 90. juubelisünnipäeva ja teiseks mitte väiksema tähtsusega Toronto eesti täienduskoolide 60. juubelit tuleval kooliaastal, mille tähistamise üritused on juba alanud.
Pärast avasõna said esinemisjärje õpilased, kes jäidki tähelepanu keskpunkti terveks järgnevaks õhtuks. Ettekandeid alustas koolikoor, kelle nauditavast esinemisest sai osa juba päev varem Convocation Halli vabariigi aastapäeva aktusele kogunenud rohkearvuline publik. Õpilaskoor esitas noorte laulupeo kavas olnud T. Mägi „Palve“ ja K. Hundi „Üksteist peab hoidma“, juhatas Reet Lindau-Voksepp, klaveril saatis Charles Kipper. Koori esinemisele järgnesid sõnalised ettekanded III klassilt. Saalisviibijad said teada, millised erinevused on arvuti- ja keldrihiirel, miks mängitakse hokit ja kuidas on seotud tuntud laul „Vändra polka“ sellega, et vana karu ei õpi tantsima.
Päevakohase ülevaate Eestist andsid esto 101 noored Stephanie Koop, Marissa Auväärt ja Nick Forma.
Elevust tõid kuulajatele II klassi õpilased, kellelt kuuldi tõsisemaid ja humoorikamaid seiku oma või sõprade neljajalgsetest pereliikmetest. Helmi Hess oli kirjutanud ja kandis ette mõtlemapaneva mõistuloo õrnast laululinnust ööbikust ja suurest tugevast karust… …mõistagi õnneliku lõpuga.
Esimese klassi noored olid uurinud internetist, missugused probleemid on noortel Eestis ja pakkunud küsimustele ka omapoolseid võimalikke lahendusi. Selgus, et pole vahet, millises maailmanurgas elad, mured on noortel sarnased – klatshimine (seljataga räägitavad laimujutud), sõprade puudumine ja nende leidmine, head ja halvad õpetajad, kuidas elada sisse uues koolis, populaarsus või ebapopulaarsus kaaslaste hulgas jne.
Gümnaasiumiklassi õpilased esitasid tagasivaateid suvele, rääkisid eesti keele tähtsusest ja esitasid nalju, mis põhinesid rahvapärastel väljenditel.
Oli tähendusrikas, et kahe vanema klassi õpilased esitasid sel korral kahe esimese Eesti Vabariigi aegse poeedi loomingut. Kolmanda klassi õpilased tõid kuulajateni „Juhtumi Marie Underi portreega“, mille ilmestamiseks kõlasid Siuru Printsessi aegumatud värsid. Gümnaasiumiklassi noored vahendasid Eesti Vabariigi juubelt silmas pidades teise siurulase, Henrik Visnapuu „Maarjamaa laule“.
Sõnalistele ettekannetele lisaks kuulis publik viiulidueti Miina Bergen — Maiki Cyrwus esituses „The Stool of repetance“ ja „The Wild Rose of the Mountain“, kavas ettenähtud kolmanda loo lubasid nad ette kanda järgmisel aastal. Julgelt ja kindlalt esines soolotantsuga mitu aastat balletikoolis tunde võtnud Julia Kuuskne.
Kava lõpetas taas koolipere ühiselt, tantsiti rahvatantse, mida Reet Marley ja Allan Liik olid aasta jooksul õpetanud. Viimaseks tantsuks kutsusid õpilased tantsuringi seni mugavalt toolidel istunud vanemad ja külalised, kellele mõne minuti jooksul uus tants selgeks tehti.
Lõppsõnas tänas koolijuhataja Silvi Verder kõiki osalenuid ja kutsus üles jätkama ühist eesti teed. Kui hümn oli lauldud ja Kristjan Naelapea, Kristina Soolepp ja Heli Vanaselja olid kooli lipu saalist välja viinud, kutsuti kõiki kohvi jooma ja 90- (või 60-) kujulisest juubelikringlist osa saama. Palju õnne, Eesti!
