Oskar Kruus. Hella Wuolijoki, Virgela, Tallinn, 1999, 301 lk.
Ühiskirjanikuks nimetatakse isikut, kes on kirjutanud kahes keeles ja on läinud oma loominguga mõlema rahva kirjanduslukku. Eestlastel ja soomlastel on selliseid kaks: Hella Wuolijoki (sündinud Ella Marie Murrik) ja Aino Kallas. Kallas kirjutas oma esimesed teosed soome keeles, Wuolijokiga oli see vastupidi. Kallas jättis enesest maha rea märkimisväärseid teoseid, Wuolijoki seevastu kirjutas end vaid kuulsaks. Kuid mis on kuulsus? Ka keiser Nero oli kuulus.
Hella Wuolijokist on maha jäänud kurikuulus maine, mis isegi poole sajandiga pole suutnud haihtuda. Tema populaarsus oli suurem Soomes kui Eestis ja nii tuginebki käesolev H.W. monograafia peamiselt soome allikatele ja H.W. oma memuaaridele. Eestlastele oli ta näitekirjanik, kes suutis teatrisse meelitada suurearvuliselt publikut, ent teatrikriitikud ei jäänud kunagi temaga rahule. Oskar Kruusi teos maalib sellest kurikuulsast naisest põhjaliku ja võiks ka öelda erapooletu pildi. Kusagil raamatu päris algupoolel on tagasihoidlik märkus: “Hella ihkas jõuda jõukale järjele ning tõusta prouaks selle sõna kitsamas mõttes.”
Üliõpilasena õppis H.W. folkloorikat, kuid jõudis sel alal ainult magistrikraadini, mis ei garanteerinud hästitasuvat töökohta. Juba päris teismelisena oli ta katsetanud kirjanduses ning jõudnud isegi trükimusta oma jutustustega. Samuti proovis ta oma õnne näitekirjanikuna, kuid üpris kesiste tulemustega. Peatselt puhkev Esimene maailmasõda pakkus uusi ja paremaid võimalusi. Ta avastas, et peale kirjanduse on tal ka teisi kirgi: äritegevus ja poliitika. Nii lõi ta käega igasugusele kirjanduslikule tegevusele pooleteistkümneks aastaks.
Vallates mitut võõrtkeelt sai temast Kontro ja Kuosmaneni ärisekretär, kes peatselt oma osavate kirjutustega lõi soodsad sidemed Rio de Janiero kohvifirmaga. Just kohviga, sest Rootsis ja eriti Soomes on kohv nii tähtis aine, milleta pole võimalik elada. Kuna Rootsi oma sõjaaegse erapooletuse tõttu keeldus andmast transiitlitsentsi, siis purjetati kohvilaadungid Arhangelski sadamasse. Kohvi- ja suhkrutehingutele järgnesid leivavilja ostud Venemaalt. Näitekirjanikust sai üleöö ärinaine, kes andeka spekulandina sai peatselt rikkaks.
Sellele tegi lõpu 1929 alanud ülemaailmne majanduskriis, mis 1931. aastaks oli jõudnud otsaga Soome. H.W. sattus majanduslikesse raskustesse, kuid rabeles sellest välja ja säilitas isegi oma mõisa. Samal aastal õnnestus tal oma valdusesse saada N. Liidu bensiini ja naftasaadusi importiv firma Suomen Nafta.
Aastail 1931-39 jätkas ta oma kirjanduslikku loomingut; sel ajavahemikul sündis tema Niskamäe näidendite seeria. Need said suure menu osaliseks Soomes ja ka Eestis. Peatselt oli ta nimi tuntud terves Euroopas. Tema teoseid on tõlgitud 15-sse keelde. Kuigi ta oskas tabada teatripubliku maitset, ei jäänud teatrikriitikud tema näidenditega kunagi rahule.
1940, kui kuulus saksa näitekirjanik Berthold Brecht Soome ja Venemaa kaudu püüdis Ameerikasse minna, peatus ta H.W. juures peaaegu terveks aastaks. Nad proovisid kirjutada kahasse näidendi, mida maalim tunneb nime all “Puntila ja tema sulane Matti”. Idee oli H.W.-lt, kuid kõigist pingutustest hoolimata valmis kaks versiooni. Brecht lavastas oma versiooni Shveitsis 1947. Wuolijoki versioon pääses lavale Soomes alles tema surma-aastal 1954.
H.W. kolmas kirg oli poliitika. Talvesõja alguses pakkus talle tulevases Soome Vabariigis ministrikohta Otto Kuusinen, kuid Wuolijoki ei võtnud pakutud kohta vastu. Ta arvas, et tema tähetund tuleb vaherahu sõlmimisel. Tal oli ka välisminister Tanneri nõusolek selleks. Vaherahu sõlmitigi 1940. aasta märtsis.
Samal ajal saatis Moskva H.W.-le kaela langevarjuri, kes otsis ta juures varjupaika. Langevarjur sokutati Helsingisse kosmeetika kursustele, aga kui H.W. 1942 maikuus Stockholmi läbirääkimistelt tagasi tuli, vahistati ta lennuväljal. Veidi hiljem vahistati ka langevarjur, kui ta oma raadiosaatja ühte Helsingi pesumajja tahtis ära peita. H.W.-le määrati eluagne vangalakaristus, langevarjur mõisteti surma, kuid ta pääses eluga, kui oli valmis kollaborandiks hakkama.
H.W. istus vanglas 1944.a. mihklipäevani, ta kirjutas seal oma memuaare. Peale separaatrahu määrati ta Soome ringhäälingu direktoriks (suurte teenete eest!), kuid hääletati välja, kui nn. „rahvapartei” 1948. aastal üldvalimistel kaotas kohti parlamendis.
H.W. oli raskesti haige ning veetis oma viimased päevad haiglas - kui ajakirjanikud teda 2. veebruaril 1954 surivoodil külastasid, ütles ta mõistatuslikult: “Mul on kiire. Kõik mu peateosed on kirjutamata.”