26. detsembril möödub 200 aastat Friedrich Reinhold Kreutzwaldi sünnist, keda eestlased on hakanud armastavalt nimetama oma Lauluisaks.

Eesti ärkamisaegse suurkuju, kirjaniku, rahvaluulekoguja ja arsti Friedrich Reinhold Kreutzwaldi juubeliaasta on kuulutatud Kreutzwaldi aastaks ning üle kogu Eesti on juba toimunud ja toimub veelgi erinevaid temaatilisi kultuurisündmusi.

Infot Kreutzwaldi aasta ürituste kohta erinevates Eestimaa paikades — Kirjandusmuuseumis, Võru Kreutzwaldi muuseumis ja lauluisa sünnikohas Virumaal ning mujal võib leida aadressil: http://kreutzwald.kul.ee/

Viljakalt elatud elu

Kreutzwaldi läheneva juubeli eel tasuks ehk meenutada ka tema elulugu. Ta sündis Jõepere mõisas Kadrina kihelkonnas pärisorjast kingsepa pojana. 1815.a. astus ta Rakvere linnaalgkooli, hiljem kreiskooli ja 1819.a. jätkas nooruk õpinguid Tallinna saksa kreiskoolis, misjärel töötas Tallinnas algkooliõpetajana ja Peterburis koduõpetajana. 1826.a. astus ta Tartu Ülikooli arstiteaduskonda, kuulates ühtaegu ka kirjandusloo- ja esteetikaloenguid. Järgnes töö arstina Võrus a. 1833—77.

Kreutzwaldi tegevuse üks põhisuundi oli rahvavalgustus; tema esteetilistel vaadetel oli kolm peamist lähtekohta: eesti folkloor; Euroopa valgustuskirjandus ja saksa romantism.

Väga rikkalik oli Kreutzwaldi publitsistlik tegevus. Ligi 30 aastat toimetas ta „Maarahva Kasulist Kalendrit“ (hiljem „Eesti Rahva Kasuline Kalender“). Ülimalt populaarne oli rahvalik väljaanne Sipelgas I-II, mis sisaldas kirjutusi, populaarses stiilis nõuandeid ja luulet.

Ajakiri „Maailm ja mõnda, mis seal sees leida on“ tutvustas kaugeid maid ja nende loodust ning pühendas ruumi tehnika ja teaduse saavutustele. Kuulus oli tema „Kodutohter“.

Juba kreiskoolis alustas Kreutzwald saksakeelsete luuletuste kirjutamisega, kuid üliõpilaspõlves läks üle eesti keelele. Temalt on ilmunud kaks luulekogu: „Angervaksad“ (1861), mis sisaldab saksa klassikute Schilleri ja Goethe luuletuste mugandusi ja algupärand — „Viru lauliku laulud“ (1865). Talle oli eriti südamelähedane Eesti rahva raske minevik ja priiuse ülistamine. Tema kreedo võiks kõlada järgmiselt: „Tõeline vabadus saabub siis, kui kaob vaimupimedus.“ Luule põhiülesannet nägi ta kurjuse kaotamises ja inimeste mure ja vaeva vähendamises.

Kreutzwald kasutas esimesena mitmesuguseid keerukaid värsisüsteeme ja stroofistruktuure; tõestas, et need on rakendatavad ka eesti keeles.

Proosaloomingust väärivad esiletõstmist: „Viina katk“ (1840); „Reinuvader Rebane“ (1850); „Kilplased“ (1857); „Paar sammukest rändamise teed„ (1853), mis kõik on Lääne autorite mõjutuste ja sugemetega või mugandused.

„Eesti rahva ennemuistsete juttudega“ (1866) pani Kreutzwald aluse eesti proosakirjandusele.

Kreutzwaldi loomingus võib täheldada kaht erinevat lähtealust: prosaisti ja luuletajana lähtus sageli teiste rahvaste, eriti saksa kirjanike teostest, mida ta ümber töötas ja eesti ainestikuga täiendas; teiseks — tema suurteoste ainestik pärineb rahvaluulest. Eepos „Kalevipoeg“ pidi esialgse kava kohaselt ilmuma proosateosena, kuid siis otsustas Kreutzwald värsivormi kasuks, ajendatuna teiste rahvate eepostest. Selle ainestikust moodustavd suurema osa muistendid. „Kalevipoeg“ ilmus eestikeelse rahvaväljaandena Soomes, Kuopios a. 1862. „Kalevipoega“ võib pidada eesti rahva ja Kreutzwaldi ühisloominguks. Selle kogupikkus on veidi üle 19.000 värsi. Eepose stiili on nimetatud monumentaalseks; see on kirjutatud arhailises keeles.

Kreutzwaldi tegevusel ja loomingul on teedrajav ja epohhiloov tähtsus nii kirjanduse kui kogu rahvusliku kultuuri kujunemise seisukohast. Tal on olulised teened eesti kirjakeele arendamisel ja uue kirjaviisi võiduleviimisel.

Eelolevaid juubeliüritusi

Peaaegu igas kuus on Lauluisa mälestuseks ja austamiseks toimunud üle Eesti mitmeid üritusi. Allpool mõnest eelseisvast:

• K.a. septembrist kuni veebruarini 2004 on Tartu Ülikooli Raamatukogus avatud näitus „Fr. R. Kreutzwaldi elu ja looming”.

• 3.—5. oktoobrini tähistatakse Kreutzwaldi juubelit Soomes Turu raamatumessil.

• 20. novembril korraldatakse kirjandusteaduslik konverents Eesti Akadeemilises Raamatukogus. Samal päeval avatakse ka Fr. R. Kreutzwaldi juubelinäitus.

• 28. novembril toimub Kreutzwaldi sünniaastapäevale pühendatud pidulik koosolek Eesti Teaduste Akadeemias.

• Novembris ilmub Fr. R. Kreutzwaldi näidendite raamat ja detsembris „Kilplased”.

• Eriti rikkalikult on Lauluisale pühendatud üritusi detsembris: aktus Võrus; Annisti „Kalevipoja“ uurimuste, aga ka Kreutzwaldile pühendatud aastaraamatu ja postmargi ilmumine; korraldatakse näitusi, konkursse jpm.

Kreutzwald ja Võru

Eriti suurt tähelepanu pööratakse Lauluisa juubeli tähistamisele Võrus, kus ta tervelt 44 aastat arstina töötas ja kus asub ka tema muuseum.

Dr. Fr. R. Kreutzwaldi elumaja on ehitatud 1793. ja on üks esimesi ehitisi linnas. 1877. a. müüs ta selle maja ja kolis Tartusse tütre juurde. 

1923. a. asutasid Johannes Käis, Jakob Teder jt. edumeelsed võrulased Dr. Fr. R. Kreutzwaldi Mälestuse Jäädvustamise Seltsi. Eesmärgiks seati Kreutzwaldi maja ostmine muuseumiks ja mälestussamba püstitamine Tamula kaldale. 1926. a. avatigi Kreutzwaldi mälestussammas (skulptor Amandus Adamson). Kreutzwaldi järeltulijatelt osteti mööblit, raamatuid jm. Muuseum avas uksed 1941.
Praegune memoriaalkompleks koosneb kuuest hoonest ja õuest. Elumaja on sisustatud Fr. Kreutzwaldi, tema perekonna ja ajastu esemetega. Kõrvalhoone ja aida kirjanduslik osa avab Kreutzwaldi loomingu raamatute, fotode ja kunstiteoste kaudu.

Samas saab tutvuda „Kalevipoja“ erinevate väljaannetega. Õuel asuvas tallis võib näha ajastule iseloomulikke sõiduvahendeid ja suveaidas muinasjuttudest tuttavaid etnograafilisi esemeid (vokid, kangaspuud, kirstud, käsitööd). Kreutzwaldile kuulunud krundil on ka aed ja lehtla, mis võimaldab külastajal jalgu puhata ja omaette mõtiskleda.

Lauluisa aasta üks esimesi väljaandeid oli jaanuaris ilmunud „Kreutzwald ja Võru“, milles majamuuseumi juhataja Aimi Hollo võtab kokku Kreutzwaldi Võru aastad.

Mida arvas Lauluisaise Võru linnast? Ta kirjutas Koidulale: „Võru linnake on otsekui minu tarvis ehitatud, sest et siin vesi, puud ja puhas tuuleõhk ei puudu.“ Katkend kirjast Y. S. Yrjö-Koskinenile: „Väikeste linnakeste vaikses elus on see paremus, et saab nii harva osaks langevat rõõmsat sündmust kauemini meeles pidada, kui see kärarikkamas elus sünnib, kus kiirem lainetus saadud muljed kohe jälle minema pühib.“

Kuna talle Võrus meeldis, püüdis Kreutzwald ka oma elamise võimalikult meeldivaks muuta. Saalis olid peeglid, klaver, raamatukapp klassikaliste teostega, punane sohva ja tugitoolid; portreed. „Kalevipoeg“ valmis teise korruse toakeses. Külalisi käib muuseumis arvukalt pea iga päev.

Aga ega kõik nii roosiline ka polnud. Kreutzwald pihib oma kirjasõpradele, et eestlased ei pea ajalehest Inland lugu. Ta kirjutab: „Põlva kihelkonnakohtunik v. Volkmershausen ostab vanad loetud ajalehed ja „Inlandi” ühelt Tartu kondiitrilt; nendest lehtedest jätkub siis tervele kihelkonnale, nõnda et kõik koguduseliikmed, kes jahikoerte  ja jäneste kõrval ka lugemise vastu tungi tunnevad, selle vaimuvara najal ennast kosutavad. Baroniseeritud, haritud või nimepoolest õpetatud pulgajunkrud ei pea oma au vääriliseks „Rigaer” või „Dorpater Zeitungi” kõrval (mida nad kuulutustekülje pärast tellivad) veel mõnda  k o d u m a i s t  lehte lugeda. Kui vaene „Inland” Leipzigis või Berliinis ilmuks, siis võiks juba midagi loota. Võrult ja Võru kreisist, kus pead ja südamed steriilsuse poolest näikse maapinnaga võistlevat, ei või „Inlandi” jaoks mingit abi tulla.“

•••
Mida ütleks Kreutzwald tänase Eesti kohta? Kas ta suudaks vaimuärksa inimesena kaasa minna kõigi uuendustega või mida arvaks ta tänasest eesti kirjandusest ja ajakirjandusest; ajalehtedest, mis samuti Inlandi kombel oma olemasolu eest võitlevad? See küsimus jääb vastuseta, aga oletusi võime teha sellegipoolest.

Interneti materjalide põhjal
Elle Puusaag

Märkmed: