Kahe Toronto eesti noore elu Tallinnas okt. 2008—dets. 2009
Mai-Liis Tammemägiga (25) vesteldes jäi meeldivalt kõrvu kõlama: „Sest me peaksime ju kuuluma siia,“ kui ta rääkis asjadest, mis pidanuks „Eestisse kuulujal“ justkui lihtsamalt laabuma. Et kuidas siis nii keeruliselt?! Lõpuks tuli Torontost pärit neiul pisaraid valada, et perearstiga jutule saada, sest takistuseks sai elukohajärgne ametlik sissekirjutus. Eks igas riigis ole omanäoline bürokraatia ja lõpuks nad võitsid nagunii! Mai-Liisi huvitab aga, kuidas nt. riik saaks aidata seda kadalippu teistele nendesugustele kergemaks teha.
Samas Müürivahe tänava kohvikus nädalapäevad hiljem istub Jaan Hess (27) mu vastas kohvitassi taga kurva näoga. Ilmselt on mõlemal noorel kahju lahkuda oma iseloodud põnevast elust selles iidses Euroopa linnas, mis kuulub ka neile. Aga samas, pere ootab. Sõbrad ootavad. Ja jõulud...
Torontos sündinud ja sirgunud noored on olnud paar üle kolme aasta. Kohtusid nad Kotkajärvel, kus Mai-Liisil on peresuvila ja Jaan on olnud lugematutes skaudilaagrites. (Mai-Liisi kadunud vanavanemad dr. Voldemar ja Eha Tammemägi olid väga aktiivsed Kotkajärve rajamisel.) Kui nad hakkasid Eestisse minekust rääkima, arvasid sõbrad, et nad teevad niisama nalja. Sest kes ei ole mõelnud sissetallatud elu mahajätmisest, et Eestis seiklust alustada? Erinevalt enamikust raatsisid nemad jätta hetke töökohad ja tulla tegema „just seda, mida me ise tahtsime“, „et aru saada“. Aru saada Eestist. Lennupiletid osteti nädal enne väljasõitu ja sõpradel ei jäänud muud üle, kui kähku korraldada suur lahkumispidu.
Kogemuste pagasit oli Mai-Liisil ühe, 2004. a. laulupeoreisi jagu. Jaan oli varem lausa 6, 7 korda käinud: tantsinud tantsupeol, käinud skaudilaagris ja korp! Vironia liikmena Tartu volbriööl ning isegi toonud oma Kanada koolisõprade kamba Eestit kaema. Aga need kõik olid tema sõnul turistina. „See kord oli päris elu.“ Päris elu jahmatavalt suurte küttearvetega, kolme kolimisega ja igapäevase leivateenimisega. Aga ka reisimise, sugulaste avastamise ja nende abil kohalikuks pürgimisega. „Kui ma enne olin välis-eestlane, siis nüüd olen välis-kanadalane,“ naerab Jaan toredat nakatavat naeru, mis sarnaneb väga tema isa Markuse omale.
Vanemad julgustasid nende minekut, samuti Jaani tädi Liisa (Hess) Käärid, kes on varem elanud perega kolm aastat Tallinnas. Jaani loendamatud nõbud samas manitsesid (hirmutasid!) Mai-Liisi ettevaatusele tänavaröövlite ja muude koletiste suhtes, mille tõttu ta oli alul võibolla liiatigi mures. Ometi pääsesid nad õnnelikult taskuvaraste eest, kuna Jaan kuulis aegsasti selja taga eestikeelset plaani haudumist.
(Rukki)leivateenija „Vaindloo Jaan“
Mai-Liis sai esimesena tööd, vaatamata sellele, et valdas saabudes minimaalselt eesti keelt. Eestis on nimelt paljude suurte välismaa firmade kõnekeskused, nt. mobiilteenuste pakkuja Ericssoni, IT-firma Fujitsu, SASi lennuliini ja X-Box videomängukonsooli, kus Mai-Liis sai klienditeenindajana tööd. Operaatorid pakuvad ülemaailmsetele helistajatele tugiteenust ning Mai-Liisini jõudis enamik kõnesid negatiivselt meelestatud Ühendatud Kuningriigi helistajatelt (ikkagi nurisejad või hädaabiotsijad). Lisaks ei lubatud töötajatel omavahel eesti keeles rääkida (!) – praktika, mis Mai-Liisil oleks just ära kulunud. Seega ei olnud see tema unistuste töökoht.
Jaan oleks seevastu Skype'i Tallinna kontorisse meelsasti edasi töötama jäänud. Teed töökohale aitas siluda enne teda seal töötanud Toronto eestlane Andres Sehr, kes nüüd Stockholmis elab. (Skype on internetitelefoni partnervõrk, mille tehnilise lahenduse töötasid välja kolm eesti meest.) Jaan tegi seal samuti rahvusvahelise klienditeenidaja tööd, vastates arvuti kaudu (nn chat support) ja seda ka inglise keeles, kuid palus oma kaastöölistel temaga ainult eesti keeles suhelda. "Kuulsin küll kuidas mu kirjavead neid vahel naerma ajasid, aga nad ka parandasid mind, mille eest olin tänulik," rõõmustab Jaan. Kuna tema eesti keele aktsent ei jäänud kunagi märkamata, soovitasid töökaaslased rääkida uudistajatele, et ta on pärit Vaindloo saarelt (Eesti põhjapoolseim asustamata saar Soome lahes) ja see oli naljamehele täiesti meeltmööda lahendus. Suurem osa inimesi ei osanud midagi kosta Vaindloo jutu peale, üks naine aga tundis kaasa: „Küll teil võib siin suurlinnas kohanemisega raske olla!“ Skype'is hakatigi teda Vaindloo Jaaniks kutsuma.
„Nagu eesti vanaproua“
Olgugi, et Montreali Concordia Ülikooli kaunite kunstide kateedri lõpetanud Mai-Liis on loomu poolest planeerija, muutus ta Eestis elades esmakordselt tõeliselt kokkuhoidlikuks ning hakkas eelarvet pidama. Esimene, kahe tuhande kroonine küttearve lõi nad pahviks ja ka vaid kord kuus palgapäev oli neile alul võõras, võttes esimesel kuul jalad alt.
Keskturult toidu ostmine muutus kokkamist armastavale Mai-Liisile harjumuseks, nagu viimases korteris ka pesu igale poole kuivama riputamine ja ahjukütmine. Need tegevused tekitasid temas ehtsa „eesti vanaproua tunde“. Kahe jalaga maa peale tõi ka toidu värskus (koos kiirema riknemisega) ja kohvikutes mõnulemine selle asemel, et Põhja-Ameerika kombel kohvitopsiga tänaval ringi kihutada. Kuna ahjuküttega korteris puudus kirves, tekkis neil harjumus tulehakatust linna peal olles taskutesse korjata, mille kentsakust nad varsti enam ei märganudki. Kindlasti ei istuks eesti vanaproua Mai-Liisi kombel ahju ees vahukomme (marshmallow'sid) kepikese otsas röstides, aga sama kultuurilembeline võiks ta võimaluse korral kindlasti olla. Kui kohalikud sõbrad kutsusid noorpaari mingile üritusele, oli Mai-Liis tihti juba piletid sellele varunud.
Ka telekas ning raadio on abiks keele parandamisel ja väljendite õppimisel. Jaani ainus soov kohaliku „seebika“, s.t. seriaali "Kodu keset linna" vaatajana oli: „Rääkige aeglasemalt!“ Pikad (mõtte)pausid, mis tema enda keelt ilmestasid, muutusid aina lühemaks, kuni enne lahkumist nägi ta juba eesti keeles und.
Jõulud õunasüldiga
Kahtlemata on suureks toeks kohalikud sugulased. Jaani Eesti nurgakiviks on kunstiteadlasest õppejõu, sugulase Mart Kalmu pere, eriti eakaaslastest lapsed Gustav ja Helga, kelle abiga said kõik popimad linnapaigad selgeks ja sõprusringkond suurendatud. Mai-Liisi lähim pereliige on ETV (Eesti Rahvusringhäälingu) reporter Kadi Alatalu, kelle lapsed aitasid muuseas korteriotsinguga ja laenasid vajadusel autot. Sedavõrra oli siis Mai-Liisil kergem möödunud aastal pühade aegu, sest ta väga armastab jõule ja igatses oma pere (isa, ema, vanema venna Reinu ja noorema õe Elva) lähedust. Jaanil oli siinkohal taas põhjust naerda, meenutades et lahkumishetk tema perega Toronto lennujaamas ei annud võrrelda Tammemägede "kalli-ralliga". Võibolla seetõttu, et Jaani suguvõsa on tõesti suur.
Vanaaegse hõnguga jõulud peeti Kalmude pool Pärnumaal, kus nendest, kes süldikaussi tavaliselt edasi saadavad, said õunasüldi magustoidu austajad. Kapsast kavatsevad noored siiski pausi pidada, sest pea igasugune „salat“ Eestis sisaldavat kapsast. Kohalikest piimatoodetest hakkab Jaan puudust tundma; ta ütleb, et ei oskaks karusmarja Kanadas otsima hakatagi, mis tema armastatud jogurtis maha jääb, ega tea, mis selle nimi inglise keeles ollagi võiks (gooseberry).
Keeled ja meeled avali
Noorpaar kasutas juhust reisida Eestist Kreekasse, Saksamaale Oktoberfestile, Stockholmi ja Helsingisse. Kodumaal sai nähtud Kihnu, Hiiumaa, Saaremaa, Lahemaa Rahvuspark, Pärnu, Rapla, Otepää, Võru (spa!) ja Elva – Mai-Liisi lemmikpaik. Kas sellepärast, et Elvast on pärit tema isapoolse vanaema pere, k.a. vanavanaisast kirjanik Jaan Kärner? Õde sai oma nimegi selle perelähedase paiga järgi, kus Mai-Liisi meelest on armas ja eriline aura: „Iga kord seal olles hajuvad vihmapilved ja päike hakkab paistma,“ meenutab ta. Seiklustest peeti ka internetipäevikut ehk blogi.
Kui oleks saanud midagi teistmoodi teha, oleks nad tahtnud edasi jääda oma lemmikusse Lastekodu tänava korterisse (kus magas suvel põrandal ligikaudu 10 laulupeo külalisest sõpra Torontost) ja Mai-Liis oleks tahtnud meelepärasemat tööd ning rohkem eesti keele tunde töö kõrvalt. Aga ta on teinud suuri edusamme, mille üle tema isa tundis suurt uhkust, kui tütart suvel taas kohtas. Mai-Liis nüüd pobiseb "Igavesed turistid", kui need tema linna ummistavad, hüüatab "Selge!" ja tahaks väga toetust edaspidiseks keeleõppeks ja eurooplaseks jäämiseks. Suurim jõulukingitus, mida Eestist tulnud sõpradele kinkida saaks, on nendega eesti keeles rääkida – nad igatsevad seda.
Jaan ja külasolev õde Leikki Vabariigi aastapäeva varahommikul Toompea lossi hoovis lipuheiskamisel.
