Nädala portree

Meie seekordne emadepäeva lugu räägib ühest toredast eesti naisest, kes on sünnitanud ja kasvatanud tublideks inimest kuus last ja kes on lisaks sellele väga tuntud inimene Toronto eesti ühiskonnas. On seda tema lapsedki. Kes on see vahva eesti naine? Tamara Norheim-Lehela.

Olgu öeldud, et Tamara intervjuuga nõusse rääkimine võttis päris tükk aega, kuna tema enese sõnul on ta täiesti tavaline ja lihtne inimene ning tema ainus uhkus on see, et kõik tema lapsed on sirgunud headeks ja tublideks inimesteks. Aga ega seda polegi ju nii vähe.

Istume Tamaraga ühes Bloor St. W. peal asuvas kohvikus, arutame mitmeid elulisi probleeme ja igast tema lausest ja sõnast kumab ääretut headust, armastust ja südamlikkust. Ta on inimene, kel jätkub alati lisaks omaenda suurele perele silma ja kõrva ka paljude teiste inimeste jaoks, ta elab kaasa paljude muredele ja probleemidele ja ta südameasjaks on ka siinne eesti ühiskond ja selle püsimine: mitmed koorid ja organisatsioonid ei kujutaks ilmselt ettegi, et teda ei oleks nende ridades või siis eesotsas. Ta räägib erilise hoolitsusega oma 13 lapselapsest, keda jätkub mitmesse vanuseastmesse: vanim on Mari Maimets (22) ja noorim Johanna Kiik, kes nägi ilmavalgust alles tänavu 7. aprillil.

Palun Tamaral meenutada natuke oma elukäiku ja lapsepõlve, mis viib meid mõtetes ennesõjaaegsesse Tallinna.

Tamara on sündinud Tallinnas, elanud algul Tehnika tänaval ja hiljem Nõmmel Metsa tänaval. Kuna ema poolt sugulased elasid Hiiumaal, saadeti Tamara igaks suveks Kärdlasse, kust pärinevad tema erakordselt ilusad lapsepõlvemälestused — nii ilusad, et palju aastakümneid hiljem, mõni aasta tagasi asus ta suure entusiasmiga juhtima siinset Hiidlaste Seltsi, millist tööd teeb rõõmu ja rahuloluga. Kärdla ajast mäletab ta, et kõik lapsed tundsid üksteist, pidevalt oldi koos; ühiselt käidi ujumas ja kord oleks ta peaaegu ära uppunud; Hiiumaal õppis ta ka ilma sadulata ratsutama ja kuna ta hobuseid väga armastas, unistas ta kunagi saada Hiiu taluperenaiseks... Elu aga kujunes teisiti — peagi olid saabumas rasked ajad Eesti jaoks ja 1943.a. suvi jäi viimaseks Hiiumaa suveks.

Keerulised ajad tabasid ka nende perekonda. Vahepeal oli Tamara isa mobiliseeritud venelaste poolt ja ta põgenes ära laevalt Eesti Rand, kui see Naissaare juures karile jäi. Tamara oli vahepeal Kuusalus ühes talus, kus koos teiste lastega tuli olla kartulikeldris peidus. Tamara vanem poolvend, kes mobiliseeriti noorena, jäi Venemaal kadunuks; hiljem sai perekond teada, et ta langes sõjavangi, viidi Saksamaale ja 1943.a. sai ta tagasi Eestisse. Kuid ta jäi tiisikusse ning suri paar aastat hiljem.

Tamara, kes oli tollal 11aastane, lahkus 1944.a. koos vanematega Eestist ja nagu ta mäletab, keeras ema ukse lukku ja ütles, et oleme ehk paar kuud ära ja tuleme tagasi; andis veel tagavaravõtme majapidaja kätte. Põgeneti üle Saksamaa Rootsi, kuhu jäädi aastateks; aga nagu paljudki teised eestlased, lahkuti sealt, kuna hakati kartma väljaandmist. Kanadasse jõuti 1950.a. jõuludeks.

Kanadas sai Tamara, kes oli lõpetanud Stockholmis keskkooli ja käinud aasta gümnaasiumis ning oli õppinud ka inglise keelt, perest esimesena tööd. Algul töötas ta raamatupidaja ja sekretärina, võttes töö kõrvalt kursusi. Muide, varsti läks ta üheksaks kuuks üksinda tagasi Rootsi, kuna tundis end siin maal üksi ja sõpradest otsekui äralõigatuna — ent kohapeal selgus, et elust seal ei tule midagi välja ja kisub ikka siia tagasi. Tamara abiellus noorelt; sündisid lapsed; hiljem töötas ta meditsiinilise sekretärina ning veel hiljem Ontario valitsuse juures administratiivse sekretärina.

Lisaks pereelule ja tööle on Tamara elus olnud alati tähtsal kohal ka ühiskondlik töö. Ta on laulnud ikka korraga 3—4 kooris pluss veel esinenud solistina. Muusika on olnud terve elu tema suur hobi ja armastus — juba Rootsis õppis ta konservatooriumis, samuti hiljem siin. 18aastaselt asus ta õppima Helmi Betlema stuudiosse. Praegu laulab ta Akadeemilises Segakooris „Ööbik“, Vana-Andrese kiriku kooris ning Musica Divinas. Ja veel sooloesinemised, mida leidub päris palju. Lisaks on ta kahe organisatsiooni esinaine: korp! Fidentia ning Hiidlaste Seltsi. Ja AKENi kauaaegne kirjatoimetaja ning aktiivne tegutseja iga-aastasel Hiigelbasaaril.

Ühiskondliku tegevuse kohta ütleb ta, et talle meeldib inimestega suhelda — ka lauluga esinemine on suhtlemine; anda midagi endast ühiskonnale ning olla eestlastega koos. Samuti õhutada samale teele oma lapsi, mis on ka igati õnnestunud: kõik Tamara lapsed on teatud-tuntud eesti ühiskondlikus elus ja esinenud tihti perekonnaansamblina, kuna kõik on pärinud ema musikaalsuse. Tamara sõnul on seegi üks suuremaid rõõme, et oma töö kõrval on nende elus väga tähtsal kohal muusika.

Veel on Tamara teinud kaasa palju siinses Eesti teatritegevuses. Enda sõnul oli ta nooremalt olnud väga tagasihoidlik ja teater andis talle otsekui teist maailma — teiste isikute mängimine laval pani mõtlema ka nende probleemidele.

Viimased 19 aastat on Tamara olnud abielus Kaljo Lehelaga, kellega tutvuti 1982.a. Toronto Eesti Segakoori ühel lõbusal laupäevaõhtul. Tegelik esimene kohtumine aga toimus hoopis aastakümneid varem laeval, kui põgeneti Saksamaalt Rootsi; seal oldi isegi samas laagris. Kõik see selgus hiljem juttu ajades; Tamara seda kohtumist küll ei mäleta, kuna oli siis nii noor laps. Kaljoga seob neid mitmeid ühiseid huvialasid.

Nagu Tamara ütleb, pole tal vastupidiselt paljudele inimestele kunagi olnud depressiooni, kui lapsed suureks kasvavad ja n-ö pesast välja lendavad, kuna tal on nende kõigiga suurepärane kontakt. Ka nüüd, kus osa lapsi elab nii kaugel — tütar Linda Gambias ja poeg Nils Rootsis; samuti on tütar Leena elanud pikka aega Kanadast eemal. Tänapäeval on ju suhtlemisvõimalused nii avarad ja on haruldane, et on olemas e-post: just samal hommikul sai Tamara südamliku kirja Lindalt Aafrika mandrilt. Tamarat seob lastega suur sõprus, samuti on lausa hämmastav, kui hästi nad kõik ja nende abikaasad omavahel läbi saavad.

Kõik see kokku moodustabki selle, mida võib nimetada õnneks.

Arvamus

TRENDING