Lõunasöök „Faculty Club'is“ Prof. Jüri Kivimäele auhind artiklite eest
Toronto Ülikooli Eesti Õppetooli professor, AABS peakorraldaja Jüri Kivimäe
Reede, 4. juuni keskpäeval toimus AABSi konverentsi traditsiooniline lõunasöök Toronto Ülikooli esinduslikus „Faculty Club'is”, mis jättis oma vanaaegse sisustuse ja Kanada tippkunstnike “Group of Seven’i” töödega seintel isegi soliidsema mulje kui Läti Kultuurikeskus. AABSi konverentsidel on tavaks valida peokõnelejaks mõni tunnustatud balti teadlane, kelleks seekord oli meditsiiniantropoloog, professor Vieda Skultans Bristoli Ülikoolist Inglismaalt — mitme raamatu ja teadusliku artikli autor.
Suursündmuseks oli AABSi ametist lahkuva presidendi, ajaloolase professor Saulius Suzhiedélise „Vitolsi” auhindade avalikustamine, mida antakse igal aastal teadlaste zhürii poolt valitud parima artikli eest ajakirjas Journal of Baltis Studies. Selle prestiizhika auhinna võitis Toronto Ülikooli Eesti Õppetooli professor Jüri Kivimäe 2003. a. avaldatud artikli „Women, the Devil and Cat’s Head: the Trial of Anna and Tobbe Mall in Reval 1594” eest (JBS XXXIV, nr.3, Fall 2003). Artikkel avaldati esmakordselt eesti keeles teaduslikus nais- ja meesuuringute ajakirjas „Ariadne Lõng” 2002. a. pealkirjaga „Naised, kurat ja „kassipea”. Anna ja Tobbe Malle kohtuprotsess Tallinnas 1594”. Inglise keelde tõlkis selle prof. Tiina Kirss.
Anna ja Tobbe Malle lugu on tõesti huvitav ning Eesti ajaloo kontekstis täiesti omapärane ja originaalne uurimus. Nagu prof. Kivimäe kinnitab artikli sissejuhatuses, juhtub harva, et mõni naine 16. sajandi allikates meile selgelt ilmub, veel harvemad on juhused, mis on üles kirjutatud naiste elavast kõnest. Seda tähelepandavam on Kivimäe avastus kohtuprotsessidest, mis leidsid aset aastal 1594 Tallinnas, kus kohtunikud kuulasid vanglas üle Anna-nimelist naist, keda kahtlustati oma vastsündinud lapse tapmises. Anna ise väitis, et laps oli surnult ilmale tulnud tema virtina Tobbe Malle majas ja Anna väidete kohaselt olla lapse isa endine kohtufoogt, Tallinna raehärra Bodt Schröder — mees, kes esines ka Jaan Krossi raamatus „Kolme katku vahel”. Pärast mitmekordset erinevat piinamisega saavutatud tunnistust teatas Tobbe Mall, kelle majas laps sündis, et Anna olla sünnituse ajal oma kätega lapse ihu väänanud ja lapse tapnud. Tobbe Mall oli väljast leidnud mingisuguse pea, mille puhul polnud selge, kas see oli lapse või kassi oma. Selgust kohtuprotokollidest pole võimalik saada, need on segased ja vastukäivad. Kivimäe on avastanud kohtuaktides Tallinna linnaarhiivis, mille juhataja ta oli enne Tartu ülikooli professoriks siirdumist, Bodt Schröderi kirja, millest selgub, et Schröderit peetakse lisaks veel teise lapse isaks, kes sündis vanglas pärast esimest juhtumit. Oma isadust raehärra kirjas eitab, kuid tunnistab samas, et ta on Annaga kui „vaba naisega” maganud. Teated puuduvad, kuidas kohus raehärra kirja suhtus, siiski on säilinud kohtusekretäri selgitus, et härra Bodt Schröder teinud Annale kaks last. Prof. Kivimäe nendib, et tal pole senini õnnestunud kohtuprotsessi lõppotsuseid Tallinna segipaisatud kohtuprotokollidest leida, kuid kogu lugu mõjub tänapäeval nagu õudusjutt. Siiski paistavad sellest „üllatava selgusega reaalse elu pildid (ja) lugeja ees kangastuvad …lihtsurelikud inimesed … oma tegude ja sõnadega”. Me ei saa teada vanglas sündinud lapse ega Anna enese edasisest saatusest, kuid jutust võib välja lugeda esimesed teadaolevad tunnistused ühe prostituudi, vana kohtufoogti armukese, kogemustest, ja seda lihtinimeste tunnistuste järgi. Huvitavad on ka prof. Kivimäe järeldused ning lõpparutlused. Nagu mainitud, polnud mitte vahetähtsad küsimused, kas jutuajamised olid täpselt üles kirjutatud ning millises keeles ja kas/kuidas tõlgituna protsess toimus.
Prof. Vieda Skultansi peaettekanne „Memory and Identity in the Baltic States” (Mälu ja identsus Balti riikides) käsitles jutustamise ravivat toimet ja rolli seoses Baltikumis toimunuga. Ta rõhutas, et mälu ja identsuse vahekorda tuleb vaadelda interdistsiplinaarselt antropoloogide, sotsioloogide, poliitika- ja kirjandusteadlaste, ajaloolaste ja elulugude kogujate seisukohtadest. Humanistliku antropoloogia seisukohast on mälu ja identsus kesksed mõisted inimese teadvustamisel ja tunnetusel sellest, kes ta on ja kuhu ta kuulub. Skultans illustreeris oma teese näidetega lätlaste elulugudest. Ta kinnitab, et etnograaf-uurija lähedus uuritavale on oluline, ja diasporaa- baltlastel kui oma kodumaa uurijatel, on oma tagapõhi selles mõttes kriitiline, et uurija ning uuritav pole enam täiesti erinevad, uurija ei ole enam tundetult „objektiivne”, vaid siseneb uuritavasse teatavate emotsioonidega. Baltlastest välisuurijad maabuvad keskkonda, mis on neile ühtaegu võõras ja omane.
Skultans ei nõustu varasemate etnograafidega, kes eitasid uurija emotsioone ja leidsid, et need takistavad objektiivsust. Ta leiab, et emotsioone pole vaja tõrjuda, et emotsioonid on vajalikud kognitiivses protsessis, kui neid õigesti kasutatakse, nii et identifikatsioon ja objektiivsus on tasakaalustatud „koostundes”. Ta leiab, et emotsioonivaene uurija ei ole võimeline pädevaid otsuseid tegema, kuid jagades oma subjektidega kultuuri, saab teadlane tunnetada uuritava subjektiivsust, mis annab tõepärasema pildi olukorrast. Sama väitis ka religiooniuurija Rita Gross raamatus „Buddhism After Patriarchy”, kui ta kirjutas, et antropoloogil on võimalik objektiivselt uurida ainult usundeid, milledega ta on ise subjektiivselt sügavikuti seotud. Emotsionaalne lähedus võimaldab Skultansi järgi uurijal mõelda koos jutustajaga selle asemel, et mõelda vaid lugudest nendest eemaldudes. Mälu ja identsus on uuringutes olulised ning neid peab kuulaja kasutama empaatiaga. Skultans on 12 aastat Lätis intervjueerinud psühhiaatreid ja nende patsiente ning kogenud, kuidas ahastus ja ängistus transformeeruvad arusaamiseks. Nii on ka ühiselt kogetud ajalugu toonud depressiooni ja samas sügavamat enesest arusaamist. Kuulamine on transformeeriv rääkijale ja kuulajale. Lähiajal avaldab prof. Skultans raamatu jutustamise ravivast toimest ja rollist meditsiinilises kontekstis British Medical Association'i prestiizhikas väljaandes. (Järgneb)
