AABSi konverentsil on põhirõhk baltiteemalistel akadeemilistel ettekannetel, kus teadlaste omavahelise suhtlemise kõrval on tähtsam uurimustest ja teadmistest informatsiooni esitamine ja vahetamine. Konverents toimus seekord 3.—5. juunini Toronto ülikoolis „Munk Institute of International Studies” paar aastat tagasi valminud keskuses. See hoone, üks ilusamatest ülikoolis, jätab keskaegse skolastilise kloostri intiimse mulje oma U-kujulise põrandapinna ja külgtiibade vahelise muruplatsiga.
Sisuliselt olid konverentsi erialad jagatud kaheksasse valdkonda (kirjandus, lingvistika, sotsiaalteadus, ajalugu, kultuurilugu, majandusteadus, religioon ja psühholoogia) ning üheaegselt toimus kuni kuus sessiooni. Seega on ühel isikul võimatu anda konverentsist terviklikku sisulist ülevaadet, piirdun vaid nende ettekannetega, millest jõudsin osa võtta ja tunnistan, et oleksin tahtnud kuulata veel mitmeid. Võrreldes huvitavate teaduslike ettekannetega kujunesid konverentsi nõrgemaks osaks kolmel päeval peetud plenaaristungid, mis olid mõeldud kõigile — osavõtjatele ja väliskülalistele —, kuid ei suutnud pakkuda sisuliselt uusi mõtteid vaatamata ambitsioonikatele teemadele – või ehk just nende tõttu? Käsitleti Baltimaade olukorda pärast NATO ja Euroopa Liiduga ühinemist, Balti identsuset ning 1944. aasta ja sellele järgnenud sündmusi.
Eesti kirjanduse sessioonides oli üks originaalsematest ettekannetest Mirjam Hinrikuse avastus sajandialguse menuka misogüünse (naisi vihkava — toim.) filosoofi Otto Weinigeri mõjust Tammsaare naistüüpide kujundamisele. Hinrikus leidis Tammsaare muuseumis vihiku, kuhu autor oli teinud 7 lehekülge väljakirjutusi Weinigeri raamatust „Sugu ja iseloom” (Geschlecht und Character, 1902) ja tõi näiteid Tammsaare naistegelaste käitumistest varajastes üliõpilasnovellides ning „Tõe ja õiguse” III ja IV osas, mis näitasid Weinigeri ideoloogia mõju. See on kindlasti uus vaatenurk Tammsaare uuringutes, millest kuuleme edaspidigi.
Prof. Tiina Kirss rääkis Jaan Kaplinski viimasest raamatust „Isale” (2003), kus autor mõtiskledes kirjutab avaliku kirja isale, kes suri nõukogude vangilaagris üsna varsti pärast Kaplinski sündi. See on soe ja südamlik kiri, kus autor püüab selgusele jõuda oma isa olemuses, keda ta kunagi pole tundnud; kelle mõningaid raamatuid ja kirjutisi ta on lugenud ning keda ta teab põhiliselt ema ja teiste sugulaste-tuttavate juttude järgi. Kaplinski kirjutab isale, kuidas ta on käinud Poolas jälgi otsimas, kohanud seal isapoolseid sugulasi ja uurinud arhiivides Kaplinskite sugupuud juutlusest katoliikluseni. Samas avab autor ennast ja kirjeldab oma pereelu, kodu tagapõhja ning ellusuhtumist intiimselt ja ausalt, mis pole memuaarkirjanduses tavaline. Prof. Kirsi artiklit saame kindlasti edaspidi trükis lugeda.
Piret Noorhani andis ülevaate uuemast eesti kirjandusest pearõhuga Andrus Kivirähule kui „eesti brändi“ esindajale.
Eesti suurte elulooraamatute toimetaja Rutt Hinrikus pidas ettekande saksa okupatsiooniaegsest kirjandusest Eestis; tsensuurist, kus publikatsioonid olid seotud mitmesuguste raskustega ja paljud raamatud kirjastati hoopis hiljem Läänes. Siiski avaldati ka suurteoseid nagu Marie Underi „Mureliku suuga”, Karl Ristikivi „Rohtaed”, August Mälgu „Hea sadam”, K.A. Hindrey „Taaniel Tümmi tähelend”, Albert Kivikase „Karukose” ja Ain Kalmuse „Soolased tuuled”. Rutt Hinrikus kirjeldas ka saksa aja kogemusi elulugudes ja Tiina Kirss analüüsis trükis ilmunud memuaare (Arno Raag, Oskar Angelus) ning võrdles neid hiljutiste elulugudega, mida on kirjutatud Torontos. Inglane John Anthony Brigham Youngi Ülikoolist rääkis Karl Ristikivi eksiilitunnetusest „Hingede öös” ja võrdles seda Arvo Pärdi muusikaga „Tabula Rasas“, kus esineb tema arvates sarnane avar muusikaline loodus ja vaikus, mis avab hinge.
Pertti Grönholm Turu Ülikoolist oli oma doktoritöö kirjutanud nõukogude eesti ajaloo raamatutest – kuidas erinevatel aegadel kommunistlik surve üritas mõjutada ajaloolist mälu ning millisel otstarbel mälupoliitika ja marksismi-leninismi narratiiv Eesti riigi jaoks oli organiseeritud. Ettekandel oli huvitav perspektiiv ja vaatenurk, mida pole nõukogude kontekstis varem kuulnud. Grönholmi uurimus tuleb ka kirjastamisele Eestis, mis kindlasti aitab selgemini mõista okupatsiooniaja võimude erinevaid taotlusi.
Põgenemisteemasid oli konverentsil mitu. Prof. Anu-Mai Kõll Stockholmi Ülikoolist on uurinud balti põgenike kohanemist Rootsis. Üliõpilane Elin Raun, prof. Toivo Rauna tütar, seega juba teine generatsioon Baltikumi uurijaid AABSi konverentsil, kirjeldas eestlaste olukorda ja identsuse tunnetust saksa DP-laagrites ja hiljem USAs. Huvi pakkusid veel folkloristide ettekanded, mida kahjuks kuulama ei jõudnud: Tartu Ülikooli lektor ja Kirjandusmuuseumi vanemteadur dr. Kristin Kuutma analüüsis kuidas laulupeod, muusika, tants ja visuaalsete kultuurisündmuste traditsioon aitasid balti identsust säilitada. Dr. Toomas Gross Helsingi ülikoolist esitas uurimuse antropoloogiast kui eridistsipliinist, mis tekkis 1990. aastatel Baltimaades. Eestialaseid ettekandeid esitasid veel Viktor Trasberg (Tartu Ülikool), Toivo Miljan (Wilfred Laurier Ülikool), Konrad Maier (Nordost-Instituut, Lüneberg), Karsten Brüggeman (Tartu Ülikool), Piibi-Kai Kivik (Indiana Ülikool ja Tartu Ülikool), Magnus Feldmann (Harvardi Ülikool), Hain Rebas (Kieli Ülikool), Anu Kannike (Humanitaarinstituut Tallinnas) ja Mall Pesti (Washingtoni Ülikool Seattles).