Päkapikusalk (neid oli kokku
kuus!) läks Järvamaale, sihiks oli
kuusk. Või mitu. Need, mis kraavikaldal kasvasid ja pikka pidu polnud – seal suureks kasvada ei olnud lootust. Nüüd sõitu, linna, majja, tuppa sooja (palun andke
vett!). Nad väga tähtsal kesksel kohal – nende ümber tiirleb perekonna
kett.
See hetk on tiba udune, kui ujuks... muinas
jutt. On see päris päkapikulaps või jänku-
klutt? Ta nimi Ele, näed ju – hele lumi maas ja kõrvakerad peas. Vilund punamütsikese
nupp, kes vahel viib, siis toob. Käbid kähku vanaemale – s'est saagu aurav käbi-klimbi
supp!
Väike ahi köeb ja valgus kutsub kuusesalga teele – jooma termosest ja koduteele
siht. Mets kattub kohe musta tekiga, peos viimne päikse/kiirte/
vihk. Kuusk, käbi, oks ja rootsud autos oot'vad. Nii nagu Ats ja Mall seal akna
all. Kopp-kopud juba kostvad, algab
trall.
Sambla süles sirgunud, kraavi kaldal kasvanud, nüüd te lähte peole.
Tekst ja fotod: Riina Kindlam, Tallinn
