Päkapikusalk (neid oli kokku kuus!) läks Järvamaale, sihiks oli kuusk. Või mitu. Need, mis kraavikaldal kasvasid ja pikka pidu polnud – seal suureks kasvada ei olnud lootust. Nüüd sõitu, linna, majja, tuppa sooja (palun andke vett!). Nad väga tähtsal kesksel kohal – nende ümber tiirleb perekonna kett.

See hetk on tiba udune, kui ujuks... muinasjutt. On see päris päkapikulaps või jänku-klutt? Ta nimi Ele, näed ju – hele lumi maas ja kõrvakerad peas. Vilund punamütsikese nupp, kes vahel viib, siis toob. Käbid kähku vanaemale – s'est saagu aurav käbi-klimbisupp!

Väike ahi köeb ja valgus kutsub kuusesalga teele – jooma termosest ja koduteele siht. Mets kattub kohe musta tekiga, peos viimne päikse/kiirte/vihk. Kuusk, käbi, oks ja rootsud autos oot'vad. Nii nagu Ats ja Mall seal akna all. Kopp-kopud juba kostvad, algab trall.

Sambla süles sirgunud, kraavi kaldal kasvanud, nüüd te lähte peole.

Tekst ja fotod: Riina Kindlam, Tallinn

Märkmed: