Märtsikuus tähistasid kaks väliseesti ajakirjanduse kõige viljakamat ja kauaaegsemat töömeest, võib isegi öelda korüfeed — Hannes Oja ja Ervin Aleve mõnepäevaste vahedega oma 85. juubeleid. Nendele ongi pühendatud alljärgnevad kirjutised koos tänulike toimetajate ja lugejate pisut hilinenud õnnesoovidega.

Hannes Ojaga tagasipöördumise maantee 85. verstaposti juures

Enamus meist peab sünnipäevi oluliseks, rääkimata juubelitest, mil on põhjust seisatuda, aeg korraks maha võtta ja põgus pilk käidud teele heita. Mida me seal näeme? Enamasti ehk toimekaid ja sisukaid päevi, aga ka mõttetut kiirustamist, närvilisust, ebaõnnestumisi ja enesega rahulolematust. Me pole alati suutnud täita endale võetud kohustusi ja meil on tuliselt kahju raisatud ajast. Siis vaatleme imetledes neid, kes on osanud oma elu elada täisvereliselt ega ole kunagi pidanud tundma piinlikkust käestlastud võimaluste pärast.

Hannes Oja on üks nendest, kelle päevad on olnud tulvil tööd ja tegemisi, tal pole tõesti põhjust silmi maha lüüa või ebamugavust tunda oma pikale elumaantele tagasi vaadates. Temas kui ajakirjanikus elab suur huvi kõige ümbritseva vastu, mis ei lase tal vananeda ja aitab püsida ikka samasugusena. Ta liigub aina edasi ega vaatagi tagasi.

Siiski on juubilaril üks luuletus pealkirjaga „Tagasivaataja“, milles ta kirjutab: „Teretada mälestust vastutulijana tagasipöördumise maanteel...“ Selle paljuütleva luuletuse lõpustroofis nendib ta filosoofiliselt, et „liiga palju nõutakse tagasipöördujalt“, mistõttu jääb õhku rippuma küsimus: „kergem ehk edasiminek?“ Ja see on ka olnud Hannes Oja elukreedoks — ikka edasi minna, kõigi vastutuulte ja raskuste kiuste.

Nüüd aga pöördume koos juubilariga tagasi tema elumaantee algusesse, 1919.a. Läänemaale.

Niisiis — 29 märtsil tähistas tuntud väliseesti luuletaja, kriitik ja ajakirjanik Hannes Oja oma 85. sünnipäeva. Ta sündis Läänemaal Martna vallas, Reinuti talus. Kooliteed alustas Hannes Rannamõisa algkoolis a. 1927, kust siirdus Martna algkooli ja sealt Läänemaa Gümnaasiumi. Noormehe haridustee jätkus väikese vaheaja järel Uuemõisa Kõrgemas Põllunduskoolis a. 1942—43. Järgnes põgenemine Soome, kus ta võttis osa lahingutegevusest Karjal rindel eestlastest koosnevas 200. jalaväerügemendis. Sealt siirdus ta Rootsi ja 1951.a. asus elama Kanadasse. Leiba tuli tal siin mandril teenida küll raamatupidajana, vabrikutöölise ja töödejuhatajana. Aga hinges kipitas huvi kirjanduse, eriti luule ja ajakirjanduse vastu. Nii saigi temast Torontos ilmunud ajalehe Vaba Eestlane kaastööline; samal ajal kirjutas ta artikleid ka Rootsis ilmunud Teatajale.

1975.a. kutsuti Hannes Oja Vaba Eestlase toimetajaks, millist vastutusrikast ametit ta pidas kuni 1986. aastani, töötades mõnda aega toimetuses täiesti üksi, hoolitsedes kaks korda nädalas ilmunud lehe veergude täitmise eest ja tegutsedes pealekauba aktiivselt veel reporterina. Ta töötas sama väljaande toimetajana ka lehe lõpuaastatel (1997—2001). Vaba Eestlase „hingusele minekuga“ ei katkenud aga Hannes Oja ajakirjanduslik tegevus, see on jätkunud sujuvalt ka VE järeltulija, Eesti Elu juures. Enamuses EE numbrites on lugeja leidnud Hannes Oja kultuuriteemalisi artikleid või ürituste reportaazhe.

Siiski pole Hannes Oja looming piirdunud ajakirjandusliku põlluga, tema sulest on ilmunud neli luulekogu: „Koputused eneses“ (Toronto, 1955), „Märgid mõtteliival“ (Stockholm, 1964), „Tunnete purdel“ (Stockholm 1967) ja „Järvealune kirikukell“ (Toronto, 1988). Tema luuletused kütkestavad lugejat oma mõttetiheduse ja üldistava, lausa filosoofilise sügavuse ja rahuga, aga vahel ka ootamatu kontroversiaalsusega.

Eraldi esiletõstmist väärib tema tegevus mitmete kogumike ja koguteoste toimetajana („Soomepoisid“ — eesti- ja ingliskeelne väljaanne, „Eestlased Kanadas“, „Maakondade pärandi jälgedel“ ning „Soomepoisid Kanadas 50“). Lisaks on Hannes olnud tegev Torontos ilmunud soomepoiste ajakirja Põhjala Tähistel toimetuses (olles edasi nüüd juba kodumaal ilmuva PT toimetuseliige) ja E.E.L.K. Peetri Koguduse väljaande Elu toimetaja.

Hannes Oja on seisnud hea ka selle eest, et Läänemaa raamatukogud saaksid endale võimalikult täiusliku komplekti väliseesti kirjandust, mille eest viimased on väga tänulikud. Ta on isiklikult teinud selles osas rikkalikke annetusi, mis jätkuvad siiani.

Aastaid tagasi korraldas ta Toronto eestlastele huvitavaid kirjanduslikke kohtumisõhtuid ja muid üritusi, ta oli vahepeal ka Läänlaste Seltsi sekretär ja on aastaid kuulunud Soomepoiste Klubi juhatusse, kus tema ülesandeks on olnud suhtlemine soome veteranidega.

Oma tegevuse eest on ta pälvinud Soome Sõjaveteranide Liidu kuldse teenetemärgi (1995) ja Soome presidendi Valge Roosi ordeni (2003).
Siiski kahvatuvad need kõrged autasud lugejate tänu ja tunnustuse ees.

Soovime söakale kirjamehele Hannes Ojale jätkuvalt nobedat sulge ja edasirühkimist ka sellel erilisel, tagasipöördumise maanteel. Kergem ongi edasi minna, ehkki vastutulevaid mälestusi tasub vahel ka kättpidi teretada ja neid ei tohi unustada.

Elle Puusaag

Skm. Ervin Aleve — 85

Tunneme Ervin Alevet kui skautjuhti, kuid Eestis alustas ta oma skautlikku rada noorkotkana a. 1933, oli rühmajuht ja hiljem Haapsalu Malevkonna lippur. Edutati kotkajuhiks (nooremskautmastriks) 1939.a.

Ervin lõpetas Tallinnas algkooli 1933.a. ja Läänemaa Ühisgümnaasiumi Haapsalus 1938. Lõpetas Eesti Vabariigi Sõjakooli 1939 ning ülendati reservohvitseriks 1940. Eestis teenis Ervin I Jalaväe Rügemendis Narvas ja osaliselt ka Scoutspataljonis, milline tänavu kevadel tähistas oma 3. taasloomise aastapäeva.

Skm. Ervin Aleve on tegutsenud Eesti Skautide Malev Kanadas Lembitu ammuküttide skautrühma vanemana ja alates a. 1956 kuni tänaseni maleva staabi liikmena.

Ta on Kanada Malevas olnud kõige pikemat aega staabi liige — nüüd juba kokku 48 aastat. Nende aastate jooksul on juubilar olnud skaut-tööala juht, salgajuhtide õppelaagri juht, üksikskautide tööala juht, informatsioonijuht ja maleva juhi abi. Malev osutas Ervin Alevele oma kõrgeima tunnustuse ja lugupidamise, valides ta Eesti Skautide Malev Kanadas vanemaks.

Igal aastal korraldab malev salgavõistlusl. Ervin algatas ja korraldas salgavõistlusi esimesel paarikümnel aastal. Siis koosnes võistlus kolmest osast: skaudi tarkuste, skaudi oskuste ja rahvuslik osa. Kauguste tõttu toimusid salgavõistlused kirja teel ja võistles üle 30 salga.

Kuid kahtlemata peegeldub skm. Ervin Aleve suurpanus ka eestlaste ajalehtede veergudel — tema kirjutised ja fotod nii skautlusest kui muust eestlaste tegevusest on ilmunud Kanada, USA, Rootsi ja Eesti ajalehtede veergudel. Kuigi skautlus on olnud Ervinile eriti südamelähedaseks teemaks, on ta kirjutised kajastanud nii maakondlike organisatsioonide, Eesti Ohvitseride Kogu Kanadas kui muid eestlaste üritusi. Need kirjutised on alati olnud ülesehitavad ja sõbraliku meelsusega.

Alates 1980. aastast oli Ervin 16 aastat noorteajakirja Tulehoidja toimetaja Kanadas. Nendel aastatel hoolitses ta, et eesti skautlik ja gaidlik tegevus Kanadas oleks kajastatud ja käsitletud ajakirjas nii sõnas kui pildis. Ka koguteoses „Eesti skautlus 50 aastat võõrsil“ sisalduvad Ervini kirjutised — „Eesti Skautide Malev Kanadas“, „„Eesti gaidid ja skaudid Kanadas“ toetusfond“ ja „Noorteruum Toronto Eesti Majas“.

Kanadas korraldatud malevate suur- ja maailmalaagrites on juubilar osalenud laagri juhtkondades, tihti skautlaagri juhina, kuid enamasti informatsioonijuhina kus ta on välja andnud nii laagri lehti kui teavitanud ühiskonda toimunust ajalehtede kaudu. Üheks suurtegevuseks oli 1962.a. maailmalaagri fototeenindus enam kui 4000 foto levitamisega. Aastal 1974 lõpetas Ervin Aleve skautjuhtide Metsamärgi kursuse.

Eesti Skautide Malev Kanadas töös on ta alati olnud kaasabiks mitmel alal, olgu see siis „Scouting 68“ ettevalmistus toimkonna liikmena, Eesti Skautide Liidu Esinduskogu liikmena, Toronto Eesti Maja noorteruumi toimkonnas või Eesti gaidid ja skaudid toetusfond Kanadas revidendina. Ta on olnud Toronto Eesti Skaudisõprade Seltsi liige selle asutamisest peale 1953.a.

•

Sinu teeneid ja panust eesti skautluse heaks on hinnatud nooremskautmastri tiitliga 1939, skautmastriks ülendamisega 1966, Põhjatäht III järk 1965, II järk 1970 ja I järk 1977 omistamisega.

Scouts Canada on tunnustanud Sinu teeneid Medal of Merit’iga 1995.a. ning hiljuti skautjuhi pikaajalise teenetemärgiga. Eestlaste Kesknõukogu Kanadas teenetemedal annetati Sulle 1994.a.

Oled „skaudelnud“ 71 aastat ja Sinu skautidest sõbrad avaldavad Sulle tunnustust ja tänu Su silmapaistva panuse eest nii eesti skautlusele kui kogu meie ühiskonnale. Oleme uhked, et oled sidunud end eesti skautlusega, ning soovime ka edaspidisteks aastateks elujõudu ja rõõmsat meelt skaudirajal sammumiseks ja sellest kirjutamiseks.

Jaan Lepp, skm.
Peaskaut

Märkmed: