Valimistulemused osutusid mitmeti üllatavaiks. Esmakordselt õnnestus liberaalidel viimase 70 aasta jooksul saavutada teist korda järjest sedavõrd suur edu, mis võimaldab neil moodustada enamusvalitsuse. Kuigi enamus vaatlejaid ei kahelnud liberaalide võidus, arvati pigem, et neil tuleb seekord leppida vähemusvalitsusega.
Märkigem, et populaarsuse poolest (häälte üldarv) oli liberaalide edu konservatiivide ees vaid ca 10%-line, nagu ka varasemate küsitluste põhjal ennustati. Sellest hoolimata osutusid liberaalid võitjaks 70 valimispiirkonnas ja said siis ka 107-st parlamendikohast 70; konservatiivide „saagiks“ jäi 26 ja uusdemokraatidele 11 kohta. (2003.a. vastavalt 71, 25 ja 7).
Nagu Toronto Sun’i 11. oktoobri ava-artiklis mainitakse, rullisid ontariolased Dalton McGuinty (52) juhitavatele liberaalidele 10. oktoobri õhtul lahti „punase vaiba“. Seda siis 2003. a. valimiste eel antud lubaduste murdmisest hoolimata.
Eriti suureks üllatuseks oli Ontario konservatiivide juhi John Tory kaotus oma valimispiirkonnas (Don Valley West), kus ta esmakordselt kandideeris. Talle sai ilmselt saatuslikuks kampaania käigus välja käidud idee hakata rahastama kõiki religioonil põhinevaid koole, mitte ainult katoliiklikke. Vaatlejate arvates mängis Tory selle kontroversiaalse ideega maha kõik oma võimalused.
Dalton McGuinty võitis mängleva kerglusega endale koha tagasi Lõuna-Ottawa piirkonnas. Isegi paljude 2003. a. valimiste eel antud lubaduste murdmine, mida talle käesoleva kampaania käigus pidevalt ette heideti, ei suutnud väärata praeguse peaministri võitu. Uusdemokraatide liider Howard Hampton säilitas samuti oma parlamendikoha, tulles võitjaks Kenora-Rainy River piirkonnas.
Samas hülgasid ontariolased valimisreformi muutmise idee, mille põhjal nimetataks osa saadikuid ametisse parteide populaarsuse põhjal. Seda kavatsust toetas vaid 36,8% hääletanuist. 63,2% leidsid, et praegune süsteem peaks säilima.