Eestis on traditsioon, et jaaniööl, mil kaks müstilist tegelast — Koit ja Hämarik ulatavad teineteisele käe, riigilippu ei langetata. Selleks pole vajadustki, sest päris pimedat aega sel ööl pole. Ja nii lehvivad meie riigilipud jaanitulede valgel ehast kuni koiduni.

Kauni kombe kohaselt viiakse tänavugi tõrvikud maakondadesse ja süüdatakse nendest 1000 aastase igipõlise traditsiooni jätkuna jaanituled, mis põlevad terve öö.

On eriti tähendusrikas, et jaanipäev ja Võidupüha nii lähestikku on. Landeswehri sõja võitmine oli erakordne saavutus, mida on põhjust igal aastal meenutada ja leegitseva lõkketulega tähistada, sest jaanituli on ühtlasi eestlaste võidutuli.

Ja nii need võidutuled üle Eesti jaaniööl põlevadki — rahvakogunemise kohtades, heinamaadel, jõekäärudes, mererandades ja koduaedades, muutes taeva päris suitsuseks. Nad leegitsesid isegi okupatsiooniajal, tunnistades sõnadeta eestlaste soovist oma traditsioone hoida ja jutustades nende vabaduseihast.

Me meenutame Eesti sõjaväe võitu Võnnu lahingus 83 aastat tagasi. Mõtlen sellele, kui targad pidid need omaaegsed Eesti juhid olema ja kui osavalt nad koordineerisid erinevate väeliikide koostööd, rakendades oma aja parimaid tehnilisi saavutusi. Kuidas suutsid eesti ja läti noored võitlejad hävitada hambuni relvastatud Landeswehri elukutselise sõjaväe? Aga seepärast, et need mehed võitlesid kartmatult vabaduseaadete eest, nad kaitsesid oma noorukese riigi iseseisvust ehk rippumatust, nagu siis öeldi. Peale jäid nende tahe, noorus ja ilmselt ka oskused. See kõik on vajunud nüüd ajalukku ja koguni eelmisesse sajandisse. Ent Vabadussõja sangarite meelsus ja nende vaimsus on meile eeskujuks tänagi, aastal 2003, kui riiki tuleb kaitsta hoopis teistsuguste, tänapäevaste vahenditega. Kuidas täpselt, seda teatakse kodumaal meist paremini. Täna pole aga Võidupüha enam relvade täristamise püha, see sulab kokku jaaniööga, mis liidab kõiki eestlasi üle maailma.

Juunikuu on eestlaste jaoks üks äärmiselt dramaatiline ja samas ka romantiline kuu. Tänane leht tuli trükikojast välja 17. juunil, päeval, mil N. Liit okupeeris Eesti 63 aastat tagasi; mõni päev hiljem, 21. juunil pandi punaste toetusel toime riigipööre. Kes suudaks unustada aasta hiljem rahvast vapustanud massiküüditamisi ja Saksa—NL vahel puhkenud sõda kõigi selle tagajärgede, kannatuste ja ohvritega?

50 aastat hiljem, 1991.a. augustis tuli ootamatult vabadus. 1992.a. juuni oli jälle erakordne, siis võeti vastu taasiseseisvunud Eesti uus Põhiseadus ja tuli käibele oma raha — Eesti kroon. Milline vaimustus siis inimesi valdas!

Aga juunikuu oma valgete öödega on traditsiooniliselt ka romantikute kuu. Siis sõlmitakse kõige rohkem abielusid, minnakse metsasaludesse ööbikuid kuulama ja jaaniusse imetlema...

Eesti on eriline riik, mis sellest et nii väike. Oleme uhked tema üle, meie kõik — nii romantikud kui realistid; nii need, kes koos Eestiga on läbinud ajaloo kadalipu kui ka need, kes pole neid õudusi kogenud.

Eesti püsimine sõltub igaühest meist — koolilapsest ja koduperenaisest alates ning professoriga lõpetades.

Märkmed: