Igakevadine show-etendus Simmaree, mille esitab Toronto Eesti Akadeemiline Segakoor Ööbik, on alati Toronto eestlaskonnas üks oodatumaid sündmusi, millele saal on aegsasti välja müüdud. Igal aastal tulevad nutikad kooriliikmed taas välja millegi uue ja paeluvaga, viies taseme aasta aastalt üha kõrgemale ja näidates, millist talenti see suurepärane koor eneses sisaldab. Seekordne, 31. mail Eesti Majas toimunud Simmaree kandis pealkirja „Ööbik Broadway'l“ ning saalitäis rahvast käis koos kooriga linnulennul ära mitmes paigas ja rändas läbi mitme ajastu, leides end muusika lummuses ülimalt võlutuna. Ja tundes endki Broadway'l: lava tagapõhjaks oli õhtune New Yorgi siluett ja muusikalide reklaamplakatid.

Simmaree, mille nimi pärineb algselt kooriliikmelt Allan Liikilt (simman+kabaree), toimus tänavu juba kaheksandat korda. Ideeks ongi pakkuda midagi erinevat tavapärasest seistes laulude esitamisest — lauludega kaasneb alati suurepärane liikumine ja tants, sekka sõnaline osa; kõike saadab kiire kostüümide vahetus, andes kokku niisuguse show, mida annab veel kaua meenutada.

Tänavuse etenduse käsikirja autor oli Anne Altosaar, kelle sulest on ilmunud mitmeid teisigi Simmareesid. Läbi kolme vaatuse sai publik osa mitmetest tuntud ja armastatud Broadway muusikalidest, kõike sidus aga kahe vastandliku loomuga peategelase — Cafe Ööbiku ettekandjate, idealistliku mõttemaailmaga Heli ja praktilise meelega Jonka (Kersti Toomik ja Maaja Uukkivi) dialoog, kus leidsid käsitlemist nii elulised probleemid kui mitmed seigad, mis siis lauludena vaataja ette toodi, kes siis sai osa nii kurbadest kui õnnelikest hetkedest jutustaja elus. Muusika kaudu esitati nii nende päritolu, unistusi kui ideaale, aga ka tegelikkust.

Tegevuse keskseks paigaks oligi Ööbiku nime kandev peen kohvik lava serval, kuhu staarid ja selleks pürgijad saabusid kohvitama, ja nii algabki etendus lustaka lauluga „Java Jive“ väikese grupi esituses; järgneb duett show business'est ja inimestest seal („Annie Get Your Gun“) ning seda laulu üle võttes marsibki lavale kohvi toonides rõivaid kandev koor. Edasi vallanduvad tuntud muusikalide „Sound of Music“ ja „Les Miserables“ helid. Mitmes laulus astuvad üles solistid, kellest noorim, Järvi Raudsepp esitab laulu „Loss pilve peal“ (muusikalist „Les Miserables“); laulude vahel kõlab taas Heli ja Jonka kahekõne.

Teine vaatus tõi sootuks erinevad kostüümid, milleks oli Kariibi saarte temaatika ja hakkasid kõlama „South Pacific'u“ helid, andes aimu nii romantilistest kui kurvematest hetkedest jutustaja poolt. Ja kiiresti „hüpatakse“ jutu ja laulude kaudu Kariibi saarelt Oklahomasse, kauboimaailma, kust, nagu selgub, ongi pärit farmitüdruk Jonka.

Edasi järgneb, ikka muusikalide taustal, tema luhtaläinud armulugu inglise aristokraadiga. Aga enne veel, kui vaataja saab teada selle loo nurjumisest, viiakse ta inglise kõrgseltskonda, krahvide ja lordide seltsi, kus vaadatakse hobuste võiduajamist, elatakse kaasa poissmehepõlve viimaseid tunde pidavale peigmehele, kes Andres Raudsepa kehastuses esitab igati mõjuvalt laulu „Pimm-põmm“ muusikalist „My Fair Lady“. Ja mis siis edasi juhtus...

Vahepeal esineb baleriin Järvi Raudsepp balletinumbriga ning show lõpp kujuneb õnnelikuks Heli jaoks, kelle unistus on pääseda välja kohvikust ja jõuda unelmate maailma Broadway'l, milleks avab talle uksed üks kohtumine...

Kogu seda fantastilist etteastet on pea võimatu ümber jutustada ehk kirjasõnas edasi anda. Kellel oli tol õhtul võimalus seda Eesti Maja saalis jälgida, olid õnnega koos. Vägev aplaus kinnitas, et koor sai taas hakkama millegi väga imelisega, ja et koos on ikka tõelised talendid.

Esinaine Mari-Ann McConnon astus Simmaree lõppedes ette, tänades kogu koori ja kõiki, kes peo kordaminekule kaasa aitasid — eriti autor Anne Altosaar, lavastajad Tiina Coverdale ja Andres Raudsepp, samuti solistid (Rosemarie Lindau, Reet Lindau-Voksepp, Valev Vastopä, Ülo Isberg, Tamara Norheim-Lehela, Järvi Raudsepp, Mati Matsoo ja kõik teised), kunstnikud, puusepad ja loomulikult iga ööbik eraldi — ülesanded ja rollid olid kõikidel. Ja kui palju toodi lilli!

Koorijuhid olid sel korral Rosemarie Lindau ja Asta Ballstadt; akordionil Tiina Kiik, klaveril A. Ballstadt, kitarril Riki Roos.

Vaataja, kelle kõrvus kõlasid veel koduteelgi kaunid muusikahelid, võib vaid oletada, missugust ettevalmistööd selle peo lavaletoomine nõudis. Idee sündis juba aastapäevad tagasi, kuid suurim koormus langes viimasele paarile kuule. Harjutused toimusid lõpupoole kaks korda nädalas, peamiselt Tartu College'i saalis, kus Eesti Maja lava ette kujutada püüti. Suurt tööd nõudis lavakujunduse ehitamine, taas kooriliikmete endi kätetöö. Kulisse veeti kohale ka Hamiltonist. Ja muidugi kostüümid — need tuli kooriliikmetel etteantud juhiste kohaselt suuremalt osalt ise hankida, mõned rõivad ja kübarad pärinesid ka Hiigelbasaarilt. Ning milline korraldus ning lavastus! Pole ju suur osa lauljaist seda professionaalses mõttes, vaid eelkõige lauluarmastajad inimesed, kellele muusikaga tegelemine on rõõmsaks hobiks igapäevatöö kõrvalt. Kooris leidub lauljaid igas vanuseastmes, alla 30-stest kuni 80-ni, ja arvata võib, et sügisel leidub kooriga liituda soovijaid veelgi. Sest see, mis seal tehakse, ei kanna üksnes nime 'koorilaul' — igaüks on osaline selles suures show-etenduses, mille kiitmiseks ei jätku sõnu!
Kuna Simmaree oli ülimalt edukas, on arutlusel selle kordamine sügisel matinee vormis.

Märkmed: