Nagu me teame, on Toronto Eesti Akadeemiline Segakoor „Ööbik“ teinud oma 15 tegutsemisaasta jooksul rohkelt lende, nii koduümbruses kui kaugemal. Ja seda nii otseselt kui kaudselt. Lisaks füüsilistele rännakutele — külalisesinemistele Chicagos, New Yorgis, Clearwater’is (Florida), üldlaulupeol kodumaal — on aastate jooksul oma simmareede kaudu käidud veel paljudes teisteski kohtades, kaasa arvatud muinasmaal.
Nagu Toronto publik teab, on Ööbiku simmareedelt (tuletatud sõnadest kabaree ja simman) oodata alati väga suurt professionaalsust ja kõrget kvaliteeti. Ka tänavune, 29. mai õhtul toimunud koori 15 a. juubelit pühitsev simmaree andis kuulajatele-vaatajatele kontserdielamusi kohe mitme etenduse jagu: ühe õhtuga oleks nagu käidud nii ooperis-operetis kui muusikalis ning veel kohvikus pealekauba. Õhkkond Eesti Maja suures saalis oli salongilik: laudadel olid teatridekoratsioonid ning peened suupisted.
Tänavuse simmaree teemaks oli „Ööbik Estonias“: „Kui tali on möödas ja võimutseb mai / ning sinilill päikselt saab pehmema pai, / Estonia saalis, mis avar ja lai / algab lustakas trall ja tramburai.“
Käsikirja autor oli Eerik Purje, dirigendid Asta Ballstadt ja Rosemarie Lindau. Klaverisaatja oli Charles Kipper.
Simmaree algas Mister X-i aariaga I. Kalmani operetist „Tsirkusprintsess“, mille esitas Avo Kittask. Tema õlul oli ka teine kandev roll: poeetiliste vahekommentaaride lugemine terve õhtu jooksul. Avo Kittask juhatas simmaree sisse, ja koor saabus saali.
Publik sai esmalt osa P. Ardna operetist „Kalurineiu“, mis viis saalitäie rahvast Eesti Vabariigi aegsesse miljöösse, kust ei puudunud noorte vahel tekkinud romantilised tunded. Solist Elena Lepik esitas laulu „Ma olen kalurineiu“. Laulu „Mõnd aega juba salaja“ esitas duett Tiina Coverdale ja Juhan Puhm, tehes seda väga vahvalt ja loomutruult, pälvides otse loomulikult ülitugeva aplausi. Kui kõlas „Hõissa pulmad“, saabusid lavale „Kungla“ rahvatantsijad, andes ehedalt edasi tolleaegset õhustikku.
Edasi said kuulajad osa A. Borodini ooperist „Prints Igor“ (naisansambel). Seejärel astus lavale külalisesineja, tenor Gwyndaf Jones (G. Puccini „Tosca“). G. Verdi ooperist „La Traviata“ esines aariaga solist Liina Lepik, H. Purcell’i ooperist „Dido and Aeneas“ Rosemarie Lindau ja koor. Esimese osa lõpus kõlasid kooriosad G. Verdi ooperitest „Nabucco“ ja „Aida“.
Suurepärase lavakujunduse olid koostanud Mall Puhm, Tiina Lipp, Tõnu Altosaar ja Jüri Laansoo. Ekraanil jooksid pidevalt kaadrid Estonia teatrist ning temaatilised pildid, iseloomustamaks ja ilmestamaks parajasti esitatavat. Heli ja valguse eest hoolitsesid Rein Ende ja Andre Vare.
Teise osa alguses saabus koor saali elegantses ballirõivastuses. Esmalt kõlasid koori esituses O. Ehala laulud muusikafilmist „Nukitsamees“. Siis astus lavale solist Andres Raudsepp, esitades „Kui mu vanaisake“ C. Zelleri operetist „Linnukaupleja“.
Järgnes Tamara Norheim-Lehela ja Eerik Purje duett „Head ööd“ P. Abrahami operetist „Viktoria ja tema husaar“ — taas äärmiselt professionaalne nagu kõik teisedki esitused. Tõepoolest, me olime Estonia saalis!
Noor solist Kristina Agur rõõmustas kuulajaid palaga „Tule tagasi, arm“ S. Rombergi operetist „The New Moon“. Vahva ja lustaka dueti „Minu mamma“ operetist „Viktoria ja tema husaar“ tõid vaatajate ette Reet Lindau-Voksepp ja Mati Matsoo.
Võluva Rosemarie Lindau esitatud kuulus aaria „Habanera“ G. Bizet ooperist „Carmen“ oli särtsakas ja meeliülendav, millest ei puudunud ka tähelepanuavaldused saalis istuvaile meesterahvastele.
See ülimalt mitmekülgne ja vaimustav kava lõppes valikuga A. L. Webber’i muusikalist „Phantom of the Opera“ koori esituses.
Sel õhtul olid kõik staarid: nii solistid kui terve koor. Publik veendus, kui palju talenti on meie ööbikute ridades: simmareed, mis nad sel õhtul täissaalile pakkusid, võib vaid ülivõrdes iseloomustada ja kindlasti oli see üheks suuremaks muusikaelamuseks siinses eesti ühiskonnas. Jääb vaid imestada, kuidas nad kõike seda jõudsid, suutsid: võib ette kujutada neid pikki ettevalmistusi ja harjutusi, mille käigus kujunes välja see suurepärane tervik.
Kui kava oli lõppenud ja aplaus lõpuks vaibunud, astus ette koori esimees Tiina Maripuu, juhtides esmalt tähelepanu laval oleval klaveril põlevale 15-le küünlale, mis tähistasid Ööbiku 15 tegevusaastat ja ühte ammust küünlapäeva, kui sai tehtud plaane Ööbiku loomiseks. Järgnesid tänusõnad kõikidele, kes seisid selle simmaree taga: käsikirja autor, dirigendid, klaverisaatja, solistid ja kõik need teised tegijad, keda sai kokku nii palju, et nad lava ette ühte ritta seisma äragi ei mahtunud. Jagati tänu ning lilli; abiesimees Kati Marley tänas ka Tiina Maripuud, kes oli olnud väga suure vaeva nägija.
Ööbiku koor, mis on vist Toronto eesti kooride seas üks noorimaid, on 15 aasta jooksul tõestanud tugevalt oma suurt professionaalsust, andes lisaks muusikalise elamuse pakkumisele alati ka suurepärase lavashow. Olge te tänatud, armsad ööbikud!
Your browser does not support HTML5 video.
Eesti Elu Video