(Algus Eesti Elus # 43)


Päevase ja õhtuse kontserdi vahel on piisavalt aega linna peal ringi vaadata. Otsime koos mõne sõbraga mõnusa söögikoha ja lõõgastume. Kuni on aeg Eesti Majja tagasi siirduda. Virutama, nagu sai praalitud. Juba einelauas on kõvasti suminat. Saal on täis. Meil on palav ja väsimus hakkab tunda andma, kuid väsimiseks ei anta võimalust. Selleks on publik liiga soe. Meie read on täienenud. Anneli ja Eve, kelle lennuk oli aeglasem kui meie buss, on teiseks etenduseks kooriga liitunud. Viime kava vapralt lõpule. Ei me viruta midagi, meile virutatakse. Saalist heidetakse ovatsioonigranaate, kiidushrapnelle, meid lämmatatakse lillepisargaasiga. Tervitajaid on mitu ja igal on paar heameelemürsku varrukas. Vastastikuse sõpruse nooled vihisevad õhus. Mäletatakse Roosit kui kunagist newyorklast. Kui mu mälu ei peta, on Liinaga sama lugu. Oleme südamest tänulikud Tiina Järverile, kes oli kogu meie külaskäigu kohapealne hing. Pingutan mälu, et leida aastaarvu, millal sama näitsik Torontos missiks krooniti. Marsime ikka veel aplodeeriva publiku vahelt välja ning tunneme, et meil on hea olla.

Aga nüüd baari! Saan pärast mõningat trügimist oma õlleklaasi kätte ja seisan keset einelauaruumi. Istekohad on hõivatud ja tuttavaid nägusid ei leia. Võõrad näitsikud tõmbavad endid koomale ja viipavad sõbralikult. Istun nende keskele, lasen pilgul puhata noortel naerustel nägudel ja püüan tagajärjetult mõistatada, kas ehk kellegi isa või vanaisa ei jaganud aastakümnete eest minuga koolipinki. See kõik jääbki saladuse loori varju.

Meie buss truu Dave’iga roolis ilmub hilisõhtul meid hotelli toimetama. Oleme ülevas meeleolus, kõik peale Heikki, kellel läks kostüüm kaotsi. Tema valget jakki ei leita ühestki saalinurgast ega riietusruumist. Mees on morn ja ma pole kindel, kas ta õhtu jooksul üldse klaasi huultele sai. Midagi peab ikka viltu minema, pole parata.

Jõuame hotelli pärast keskööd ja tunneme, et oleme sügava unepuhkuse ausalt välja teeninud. Heikki riputab riideid kappi ja röögatab: ta hoolsalt otsitud valge jakk pole etenduse ajaks üldse kapist lahkunud. Naerame end korralikult tühjaks ja ma annan talle pühaliku vaikimisvande, mida ka ausalt pean. Kuid et ma sellest lehes ei kirjuta, seda ma pole tõotanud. Nalja tahab igaüks saada. Olgu seekord Heikki kulul. Kui sama asi homme-ülehomme minuga juhtub, ei halasta mulle keegi.

Järgmine päev on pühapäev ja see on varutud linnaga tutvumiseks. Dave viib soovijad hommikul bussiga New Yorki, sealt edasi on igaühe enda otsustada, kuhu minna ja millal või kuidas hotelli tagasi ilmuda. Nooremad peavad õhinal lennukaid plaane vaatamisväärsuste osas. Mina tunnen, et Jersey City on minu jaoks ilus küllalt. Selgub, et Heikki mõtted on liikunud samu radu. Jalutame piki Hudsoni jõe kallast ja naudime päikeselist pühapäevarahu. Meenutame Saksamaa põgenikelaagri-aegseid koolipäevi ning avastame imestusega, kui palju mälestuste niidiotsi kokku jooksevad.

Esmaspäeva hommikul algab tagasisõit. Dave loovib bussi töölevuravate autode vahelt läbi ja pea oleme kiirteel. Jah, nende lõikuspüha saabub alles novembri lõpupoolel. Kui me poleks kanada ööbikud, vaid ameerika kalkunid, võiksime sellest rõõmu tunda – saab mõne nädala kauem elada. Pärime noorematelt, millised muljed keegi Suurest Ubinast kaasa tõi. Kõige põrutavam uudis on, et Liina on jäänud õlavart pidi ratsapolitsei hobuse hammaste vahele. Arutame, kas sellise elamuse saamiseks tasus New Yorki sõita. Torontost oleks odavamini saanud.

Enne Buffalot teeme paaritunnise peatuse Waterloo nimelises mammutkaubanduskeskuses, kus üle saja poe peibutavad turiste hiilgava eimiskiga ja pakuvad hinnaalandust, kui aga küllalt kulutad. Piiripunktis ilmub tüdinud tolliametnik korraks bussiuksele, küsib moepärast, kas kõik on Kanada kodanikud, ja soovib head kojusaamist. Mõistlik mees, seda soovime meiegi. Veel paar tunnikest ja oleme taas Eesti Maja ees, sedapuhku kodulinnas. Dueti lõppakord on veidi väsinud, kuid helisevalt puhas.

Märkmed: