Õp. Kadakas Vana-Andrese kirikus esimesel jumalateenistusel
02 Sep 2005 Heikki Paara
Pühapäeva, 21. augusti hommikul kogunes E.E.L.K. Toronto Vana-Andrese Peapiiskoplikku kirikusse 120 palvelist, et näha ja kuulda kogudusele äsja Eestist, Viljandimaalt saabunud uut õpetajat.
Jumalateenistus algas preluudiumiga organist Lembit Avessonilt ja koraaliga „Mul rõõm on tulla pühakotta“.
Altariruumi sisenesid koguduse senine õpetaja peapiiskop Udo Petersoo ja uus õpetaja Kalle Kadakas, kes vaheldumisi viisid läbi liturgia, millele järgnes solisti, sopran Liina Purje-Lepiku esituses H. Tobias-Duesbergi „Maarja kiituslaul“ orelisaatel.
Jutluse aluseks luges õp. Kadakas 1 Joh.4:7-12. Õpetaja mainis, et tihti jäävad sõnad võimetuks kirjeldamaks kogetut. Kas tegelikult pole Jumala armastusest kõneldes nii, et mitte meie pole need, kes armastavad, vaid et see Armastus, suure algustähega, tegutseb meis? Tema on see, kes leiab meid. Tema on see, kes muudab meid. Õp. Kadakas väljendas soovi, et koguduseliikmed avaksid oma südamed Jumala armastusele, nii et sellest armastusest jätkuks kogudusele seniks, kui meile aega kingitakse.
Lõpuks illustreeris õpetaja oma jutlust huvitava näitega. Elanud kord teadushimuline kuningas, kes käskis oma õpetatud alamatel üles kirjutada kogu selle maailma tarkuse. 40 aasta pärast toodi kuningale 1000 paksu köidet. Kuningas vaatas ja ütles, et tema neid kõiki küll ei jõua läbi lugeda ning palus õpetlastel üles kirjutada vaid kõige olulisema.
10 aasta pärast asetati kuninga ette 100 paksu raamatut. Kuningas leidis, et sedagi oli liiga palju. Et ta oli juba 70aastane, palus ta meestel kiiresti koguda kõige olulisem ühte raamatusse, nii et ta jõuaks sellega veel tutvuda.
Õpetlased jõudsid tööga valmis just siis, kui kuningas lamas juba surivoodil. Selles olukorras oli isegi üks raamat tema jaoks liiast. Ometi tahtis ta kõige olulisemat tarkust selle maailma kohta ikka veel teada saada.
Siis võttis kõige õpetatum mees kogu aastatepikkuse töö kokku ühteainsasse lausesse: „Inimesed elavad, rõõmustavad, kannatavad ja surevad; see mis kehtib, mis kõik üle elab ja kestma jääb, on armastus! “
Kirikuaknaist oli päikesekiir altari põrandale loonud vikerkaare värvid solist Liina Purje-Lepiku ette, kui ta laulis „Rahu olgu ilma peal“ (Miller & Jacksen).
Jumalateenistus lõppes kirikupalve ja koguduse lauluga. Seejärel paluti kõiki kõrvalruumi kohvilauast osa võtma, mille koguduse naiskomitee oli katnud Margot Nortmaa juhendamisel.
Koosviibimisel oli tervitus-sõnavõtte uuele õpetajale koguduse nõukogu esindajatelt ja peapiiskop Udo Petersoolt.
Õp. Kadakas tänas kõiki sõbraliku vastuvõtu eest ning soovis kogudusele õnnistatud koostööd vaimulikul põllul.
Märkmed: