www.FORTE.ee 01. aprill
Küüditamisel kasutati lahtiseid veoautosid ja loomavaguneid.
vikipeedia.ee Operatsioon "Sever" (Операция "Север", tõlkes Operatsioon "Põhi") oli 1951. aasta kevadel läbiviidud küüditamisoperatsioon NSV Liidus, mille käigus saadeti riigi läänepoolsetest liiduvabariikidest Siberi piirkonda Jehoova tunnistajad ja nendega seotud isikud.
Vahendame Vikipeediat:
Operatsiooni kavandamine
Küsimus Jehoova tunnistajate väljasaatmisest oli Stalini juures päevakorral 1950. aasta oktoobris. Stalin olevat soovitanud küüditamine läbi viia 1951. aasta märtsis-aprillis, kuid sellele ei järgnenud vastavat NSV Liidu Ministrite Nõukogu otsust, mistõttu 19. veebruaril 1951 saatis NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi ülem Viktor Abakumov Stalinile aruande olukorrast NSV Liidus Jehoova tunnistajate osas, paludes vastav deporteerimisprojekt uuesti üle vaadata ning teha mingisugune otsus.
Abakumov juhtis tähelepanu sellele, et aastatel 1947–1950 on arreteeritud 1048 sekti aktiivsemat liiget, on avastatud 5 põrandaalust trükikoda, ning muu hulgas konfiskeeritud 35 000 eksemplari lendlehti, brošüüre ja muud "nõukogudevaenulikku" kirjandust. Riikliku julgeoleku ülem tõstis Jehoova tunnistajate puhul esile ka nende kolhoosidevastalisust, nõukogude armeeteenistusest kõrvale hoidmist ning uute liikmete sekti värbamist.
Näiteks Eesti NSV-s avaldus Jehoova tunnistajate Nõukogude võimu vastane meelsus selles, et pärast mitme Jehoova tunnistaja usulis-poliitilistel põhjustel arreteerimist Eesti NSV-s 1948. aastal ja hiljem, saatsid kohalikud Jehoova tunnistajad Eesti NSV valitsusele, Eesti NSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumile, NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimehele Nikolai Švernikule, aga ka Jossif Stalinile palved lõpetada Jehoova tunnistajate tagakiusamine ning arreteeritud isikud vabaks lasta.
Näiteks Stalinile aadresseeritud kirjas osundati, et nõudmiste tähelepanemata jätmisel pidavat "Jehoova hävitama kogu NSV Liidu valitsuse ja kommunistliku partei".
Operatsiooni elluviimine
Kaheteljelist inimestele kohandatud loomavagunit, mida kasutati deporteerimisel 1941. aastal, kasutati ka 1951. aastal.
Abakumovi plaani järgi oli kavas välja saata 8576 inimest (3048 perekonda):
Ukraina NSV-st 6140 inimest (2020 perekonda)
Valgevene NSV-st 394 inimest (153 perekonda)
Moldaavia NSV-st 1675 inimest (670 perekonda)
Eesti NSV-st 250 inimest (130 perekonda)
Läti NSV-st 52 inimest (27 perekonda)
Leedu NSV-st 76 inimest (48 perekonda)
3. märtsil 1951 vormistas NSV Liidu Ministrite Nõukogu määruse nr 667-339, mille kohaselt tuli igaveseks ajaks NSV Liidu sisemaale saata Jehoova tunnistajad ja nende pereliikmed.
27. märtsil 1951 andis NSV Liidu siseminister Sergei Kruglov välja käskkirja nr 00149, milles pani paika "eriväljasaadetute" konvoeerimise tagamise. Näiteks märgib käskkiri kaasalubatavad asjad: väljasaadetud tohtisid kaasa võtta toiduained, majapidamistarbed, tööriistad ja muu inventari, mis perekonna kohta ei ületanud 1500 kg. Dokumendis on kindlaks määratud ka meditsiinilise personali kaasamine ning vagunite varustamise toidu ja küttega.
Jehoova tunnistajate deporteerimine algas 1. aprillil 1951, kell 4 varahommikul ning lõppes 2. aprillil. Ukrainas korraldati veel järelküüditamine 8. aprilli ööl. Eestis pandi selleks valmis 27 vagunit neljas raudteejaamas: Ülemistel, Tapal, Tartus ja Võrus.
Kui vagunid olid laaditud deporteeritavatega, siis moodustati neist ühes rongidega Lätist, Leedust ja Kaliningradi oblastist kokkukogutud Jehoova tunnistajate ja nende lähedastega eriešelon 97392. Ešeloni nr 97392 pikkus oli 52 kaheteljelist vagunit, mis seejärel suunati Tomski oblasti Tugani rajooni. Teistest piirkondadest küüditatud suunati Irkutski oblastisse.
Eesti NSV-st viidi ära 282 inimest, kelledest üks läks kaasa vabatahtlikult. 21 inimese väljasaatmise kohta oli koostatud vastav otsus, kuid nad jäid eriasumisele saatmata.
Algselt oli plaanis deporteeritavad Omski ja Novosibirski jõgede ületuskohtadel ümber paigutada jõepraamidele ning seejärel nad Obi suudmealal Jäämeres uputada, kuid suure külma tõttu jäi see otsus realiseerimata.
13. aprillil 1951 jõudis ešelon 97392 Siberisse, Tomski oblasti Tugani rajooni 34. harutee nimelisse teivasjaama. Sealt hajutati välja saadetud kohalikesse kolhoosidesse ja majutati tühjaks jäänud majadesse või majandi elamutesse kohalike perede juurde.
Tulemused ja amnestia
Vabanemine ja Eestisse tagasi pöördumine toimus vahemikus novembrist 1955 kuni novembrini 1965. Küüdituses olles suri vähemalt 21 inimest. Küüditusnimekirjades esindatutest jäi välja küüditamata 30 inimest. Erikomandantuuri arvele võeti vangilaagritest vabanenuid ja perede juurde asumispaika tulnuid 10 inimest. Vabatahtlikult läks kaasa 1 inimene.
30. septembril 1965 võttis NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium vastu otsuse nr 4020-U1, mille kohaselt usutunnistuse alusel asumisele saadetud kuuluvad vabastamisele. Samas märgiti, et konfiskeeritud varandus ei kuulu kompenseerimisele ning endisesse elukohta võib suunduda vaid kohaliku ametkonna loal.
Tagasipöördumine vangilaagreist või asumispaikadest ei toonud siiski veel soovitud iseolemist: õpingute jätkamine tehti praktiliselt võimatuks, ka oli raskusi töökoha saamisega.
Operatsioon Sever - viimane suur küüditamine Eestist, täna aastal 1951 (2)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Jeht.Terve 29.6.30-15.3.13=82sai,,Murt,tud Rukkilille,, On ühes trükises nimetatud.Kas ta kirjutas,,Mäestusi Tugan ist,,-eitea.Maetud Ot.Uuele hauakrunt nr.--
Poliitiliste vastaste küüditamine ääremaadele, näiteks Kihnu saarele, algas Eestis juba peale ebaseaduslikku riigipööret, aastal 1934.
1939. aasta sügisel hakkas Uluotsa valitsus küüditama neid peresid, kelle kodu jäi ette Punaarmee baaside rajamisele. Nende baaside väljaehitamiseks said häid tellimusi EW eliidile kuulunud ehitusettevõtted, mis aitas vähendada ka tööpuudust.
Et väljarännet peatada, tühistas Uluotsa valitsus 1939. aasta sügisel välispasside kehtivuse. Tagajärjeks oli see, et enamus lahkuda soovijatest küüditati Venemaale, Kasastani ja Ukrainasse...
1940. aasta suvel teatas president Roosevelt, et kui Balti riikide elanikele kommunism ei meeldi, siis võivad nad oma kodumaalt lahkuda. Teemat arutati ka II maailmasõja aegsetel liitlaste konverentsidel.
1944. aasta septembris tegi Saksa välipolitsei Saksa 18. armee staapi ettekande, et Pitka võitlejad vallutasid Toompeal komandatuuri ja ei ole võimalik eestlastele põgenemiseks vajalikke dokumente välja anda. Juba varem olid pitkalased takistanud Pärnus ja Haapsalus põgenikel Saksa laevadele minna.
100 000 eestimaalase jaoks on kalendris kõrvuti kaks sarnase tähendusega kuupäeva. 13. ja 14. juuni.
13. juunil tähistame "sajandi mürgisemat orast" - mõlema aastata, 1990 ja 1991. aasta 13. juunil vastuvõetud omandireformi seadusi, mis algselt oli mõeldud NL-i valitsuse vastu, hiljem seoses iseseisvumisega aga eestlaste endi vastu, sest de jure nõukogude okupatsiooni ei olnud ja pealegi oli Venemaa juba 1990. aasta 12. juunil NL-ist lahkunud. Omandireformi valdkonnas Eestis on Eesti ise NL-i õigusjärglane. http://www.kesknadal.ee/est/uu...
Omandireformi käigus on toime pandud isikuvastaseid kuritegusid, millised Euroopa Liidu tingimustes võivad saada klassifitseeritud kui genotsiid ühe rahva vastu majandus-poliitiliste grupeeringute poolt ja mida on raske õigustada lihtsa haldussuutmatusega. Rikutud on Põhiseadust ja Põhiseaduse kolme põhiprintsiipi: õiguskindluse printsiipi (§ 3), õiguspärase ootuse printsiipi (§ 10) ja võrdse kohtlemise printsiipi (§ 12). Lisaks sellele on rikutud Põhiseaduse kuut paragrahvi.
1939. aasta sügisel hakkas Uluotsa valitsus küüditama neid peresid, kelle kodu jäi ette Punaarmee baaside rajamisele. Nende baaside väljaehitamiseks said häid tellimusi EW eliidile kuulunud ehitusettevõtted, mis aitas vähendada ka tööpuudust.
Et väljarännet peatada, tühistas Uluotsa valitsus 1939. aasta sügisel välispasside kehtivuse. Tagajärjeks oli see, et enamus lahkuda soovijatest küüditati Venemaale, Kasastani ja Ukrainasse...
1940. aasta suvel teatas president Roosevelt, et kui Balti riikide elanikele kommunism ei meeldi, siis võivad nad oma kodumaalt lahkuda. Teemat arutati ka II maailmasõja aegsetel liitlaste konverentsidel.
1944. aasta septembris tegi Saksa välipolitsei Saksa 18. armee staapi ettekande, et Pitka võitlejad vallutasid Toompeal komandatuuri ja ei ole võimalik eestlastele põgenemiseks vajalikke dokumente välja anda. Juba varem olid pitkalased takistanud Pärnus ja Haapsalus põgenikel Saksa laevadele minna.
100 000 eestimaalase jaoks on kalendris kõrvuti kaks sarnase tähendusega kuupäeva. 13. ja 14. juuni.
13. juunil tähistame "sajandi mürgisemat orast" - mõlema aastata, 1990 ja 1991. aasta 13. juunil vastuvõetud omandireformi seadusi, mis algselt oli mõeldud NL-i valitsuse vastu, hiljem seoses iseseisvumisega aga eestlaste endi vastu, sest de jure nõukogude okupatsiooni ei olnud ja pealegi oli Venemaa juba 1990. aasta 12. juunil NL-ist lahkunud. Omandireformi valdkonnas Eestis on Eesti ise NL-i õigusjärglane. http://www.kesknadal.ee/est/uu...
Omandireformi käigus on toime pandud isikuvastaseid kuritegusid, millised Euroopa Liidu tingimustes võivad saada klassifitseeritud kui genotsiid ühe rahva vastu majandus-poliitiliste grupeeringute poolt ja mida on raske õigustada lihtsa haldussuutmatusega. Rikutud on Põhiseadust ja Põhiseaduse kolme põhiprintsiipi: õiguskindluse printsiipi (§ 3), õiguspärase ootuse printsiipi (§ 10) ja võrdse kohtlemise printsiipi (§ 12). Lisaks sellele on rikutud Põhiseaduse kuut paragrahvi.
Ajalugu
TRENDING
