Jumalateenistusel teenisid õpetajad dr. Andres Taul ja Arho Tuhkru. Orelil oli kaastegev dr. Roman Toi. Sel pühapäeval oli kõigi tähelepanu pööratud õp. Arho Tuhkrule, kes peatselt alustaski tagasireisi kodumaale.
Dr. Andres Taul, peapiiskop, õp. Arho Tuhkru, pr. Eneri Taul ja dr. Roman Toi.
Foto: P. R.
Foto: P. R.
Pr. Hilkka Lüüs ja E.E.L.K. peasekretär Ivar Nippak.
Oma jutluses väljendas õp. Tuhkru tänu võimaluse eest teenida Peetri kogudust jumalasõnaga, aga rõhutas ka meeldivat argielu siinses väikeses eesti ühiskonnas. Ta tänas kogudust ja tervet Toronto eestlaskonda.
Õp. dr. Andres Taul ütles omakorda tänu Arho Tuhkrule, kellega tal on olnud rõõm koos töötada. Õp. Tauli sõnul on Arhole antud erakordne suhtlemisoskus nii laste, noorte kui vanadega. Õp. Taul soovis talle head reisi, aga ka edu ja viljakat tegutsemist kodumaal.
Aino Müllerbeck edastas häid soove õp. Tuhkrule arhiivi toimkonna poolt ja Lehta Greenbaum naisringilt. Isikliku tänu ütlesid lahkuvale õpetajale mitmed koguduse liikmed.
Naisring oli ka korraldanud rikkaliku kohvilaua, kus oli palju osalejaid.
Õp. Tuhkru tänas oma sõnavõtus eriti peapiiskop dr. Andres Tauli ja teist koguduse tugisammast, dr. Roman Toid, samuti ka Eneri Tauli.
Mõtteid aktuaalsel teemal
Õp. Arho Tuhkru teenis Kanada praostkonda juba teist korda. Vahepeal oli teeninud veel ka Vancouveri Peetri kogudust. Nii õp. Tuhkru kui ka kõik teised kodumaalt tulnud õpetajad on siin Kanadas meie kogudusi teeninud kiiduväärselt. Samuti on nad kõik andnud tugeva süsti seltskondlikule tegevusele. Seetõttu ei mõista ma teatud arusaamatusi E.E.L.K. ja EELK ühinemisel. Liigub ringi igasuguseid kuulujutte: meie kirik on miljoneid väärt; ei seda või ära anda; Eesti kirik püüab meie raha kätte saada jne.
Teadaolevalt on aga kõik siinsed kirikud ehitatud või ostetud laenuga, olles vastavate sinodide omandis ja mittemüüdavad (üksikute eranditega). Kas meil on üks või mitu konsistooriumi, ei muuda koguduste õigusi ega kohustusi. Kogudus ise otsustab, kuidas ta end majandab. Konsistooriumid ei otsusta meie liikmemaksu suuruse üle, me ise otsustame, kui palju meil võimalik on anda. See on nii siin ja Eestis. Ühinemisest peaks kasu olema nii siinsele kui kodumaisele kirikule. Teenime ju sama Jumalat. Lisaks jääb meile oma iseseisev piiskopkond, mille kodukorra me ka ise määrame. Majanduslik olukord ei tohiks olla takistuseks, kuna kogudus on esmajärjekorras vaimulik institutsioon ja mitte maatükk, mis on ostetud ootuses, et maa hind tõuseb.
On tähtis, et koguduses „keeb elu“. Tühjad pingid kuulutavad lõppu. Raha eest neid pinke täita ei ole võimalik.
Kas me usume Jumalat või mitte, on meie oma vaba valik. Siin teeninud noored Eesti õpetajad on kahtlejatele toonud usu lähemale. Elame maa peal ja peame siin oma eluga toime tulema. Kes meist taeva särasse jõuab, seda meile keegi ütelda ei saa ega oskagi!
Mulle meenub õp. Ants Toominga ütlus: „Olen tänulik, et Martin Luther lubab ka kirikuõpetajal olla tavaline inimene.“ Me oleme vabad inimesed, elades vabal maal. Usk ja materialism ei käi alati käsikäes. Eestis on veel palju tööd, et sealsete koguduste elu õigele rajale juhtida. Seda seal ka tehakse. Musta kuube kandvast mehest on saanud jälle kirikuõpetaja. Lootusesäde pole kustunud.
Eesti rahvas on pidanud oma juhtide valimisel olema valvas, valimaks õigeid isikuid ametikohtadele. Üks noor siin teeninud õpetaja ütles kunagi, et ta austab neid vaimulikke, kes kõigile takistustele vaatamata olid võimelised EELK-d Eestis elus hoidma.
Loodame, et ühine tee leitakse ja meie rahva kirik on jälle üks Eesti kirik. Nii oli see ju mõeldud asutamisel.