Prooviaastale jäi ta Tartu Ülikooli koguduse õpetaja, prof. H.B. Rahamäe juurde. Ta ordineeriti 1. aprillil 1929 Tallinna Toomkirikus piiskop Jakob Kukk'e poolt Tartu Ülikooli koguduse abiõpetajaks. See koht oli noorele õpetajale raske pähkel, kuna kogudus koosnes peamiselt Tartu intelligentsist, kes oma õpetajalt palju nõudis. Positiivne oli aga see, et J. Taul sai teaduslikult edasi töötada TÜ juures. Ülikooli valitsus määras ta edasiõppimise eesmärgil nii kodu- kui välismaiseks stipendiaadiks. Eesti esimese kirikuõpetajana saadeti ta Inglismaale Cambridge'i ülikooli edasi õppima ja valmistuma doktorikraadiks.
Inglismaalt naastes ei leidunud talle Tartus töökohta, v.a. usuõpetuse tundide andmine koolides. 1932.a jõulu ajal asus ta Petseri Peetri koguduse õpetaja kohale, täites ka Võrumaa praosti kohuseid. Sinna ei soovinud ta jääda, kuigi noor kogudus teda kui oma esimest õpetajat väga armastas ja hoidis, kinkides talle isegi hauaplatsi kiriku surnuaeda.
1934.a. läks ta tagasi Tartusse, kus temast sai ülikooli koguduse abiõpetaja. Ta abiellus Helene Prostiga. Samal aastal valmis isa doktoriväitekiri „KRISTLUSE JUMALARIIGI ÕPETUS“, mida ta kaitses 21. mail 1935. Talle omistati Doctor Theologiae kraad, misjärel alustas ülikoolis loenguid süstemaatilise usuteaduse alal.
Aasta 1936 kujunes J. Tauli elus murdeliseks. Piiskop H.B. Rahamägi oli teda juba korduvalt saatnud kirikuvahelistele konverentsidele välismaale. Kui EELK-le saabus kutse Cantebury peapiiskopilt tulla Lambethi paleesse läbirääkimistele kirikutevahelise armulaua osaduse üle, võttis piiskop ta endaga kaasa. Nii algasid „Altar and Pulpit Fellowship” läbirääkimised, esmalt Londonis, siis Riias ja lõpuks Tallinnas, kus vastav leping alla kirjutati juunis 1938.
1936.a. suri Tartumaa praost, Peetri koguduse esimese pihtkonna õpetaja. Kogudusel oli suur kirik, ilus pastoraat, kantselei jpm. hüvesid. Kuna suvevaheajal oli ülikooli kirik kinni, kutsuti mu isa sinna sageli jutlustama. See oli aeg, millal ka mina sündisin ja vajasin ruumi. Sügisel sai isa kutse Peetri koguduse õpetaja kohale ja võttis selle vastu. Peetri kiriku pastoraadis elasin oma esimesed kaheksa eluaastat koos õe Virgega, kes sündis 1939. Samal aastal peeti Tallinnas Kirikukogu koosolek. Seal pidas Jaak Taul pikema ettekande Lambethi palees toimunud läbirääkimistest, mille tulemusena määras konsistoorium ta sidepidajaks õpetajaks Eesti ja Inglise kirikute vahel. See mandaat kestis kuni Eesti taasiseseisvumiseni a. 1991.
Saabus aasta 1944 — täis südamevalu ja leina, mil perekond põgenes Nõukogude sõjaväe eest Tartust Tallinna. 24. augustil 1944 suri Tallinnas abikaasa Helene.
Nii lõppesid isa 15 õpetaja-ameti aastat kodumaal, järgnesid kolm Saksamaal. Palvusi peeti DP-laagrites ja jumalateenistusi nii eestlastele kui sakslastele, eriti Göttingeni ümbruskonnas. Paljud saksa õpetajad olid sõjas surma saanud või vangi langenud ja nii oli ta teretulnud jutlustajaks saksa kogudustes. Göttingeni päevil oli ta Eesti Komitee esimees ja eestlaste esindaja Briti sõjaväe võimude juures.
Lambethi tutvused aitasid tal siirduda Inglismaale, kus algas uus kiriklik tegevus. Piiskop Kõpp määras ta kohe sealse usuelu korraldajaks. 1947.a. abiellus isa Emmy Pinnendorfiga ning samal aastal valmis ta palveraamat „100 palvust” — pühendatud abikaasa Helene Tauli mälestuseks.
Sügisel 1947 valiti isa Londoni koguduse õpetajaks. 1948.a. sündis perekonda tütar Tiina. Mõned aastad hiljem valiti isa Inglismaa eesti koguduste praostiks ning Välis-Eesti EELK konsistooriumi liikmeks. Neid kohti pidas ta üle 40 aasta. Ta oli ka ajalehe „Eesti Hääl“ asutaja Inglismaal. Viimase ametitalituse pidas ta EV uue saatkonnahoone pühitsemisel 1990-ndatel aastatel, olles siis juba üle 90 aasta vana.
Kogu isa kiriklik tegevus on leidnud heatahtlikku hindamist. Tartu Peetri koguduse esimene pihtkond kinkis talle kuldristi juba 1939. a., ordinatsiooni 10. aastapäeval. Kirikutevahelise töö eest on teda hinnanud kaks Cantebury peapiiskoppi. 18. juunil 1969, 40. ordinatsiooni-aastapäeva pidulikul tähistamisel Lambethi palees anti talle üle „The Cross of the Order of St. Augustine of Cantebury”. „Intercommunioni” lepingu allakirjutamise 50. aastapäeval, 27.mail 1988 anti talle „Silver Cross of the Archbishop of Cantebury”. Inglismaa „Lutheran Council of Britain”, mille asutaja ja esimees ta oli 30 aastat, valis ta eluaegseks aupatrooniks. Inglismaa Eestlaste Ühing valis ta oma auliikmeks.
Aastal 1948 oli isa Väliseesti EELK Luterliku Maailmaliidu asutaja liikmete hulgas. Aastaid hiljem astus ta Eestis EELK Luterlikku Maailmaliitu.
Isa on avara silmaringiga inimene. Kui toimusid LML-i olulised konverentsid Genfis, Shveitsis, kutsuti sinna ka EELK peapiiskoppe Eestist. Aastate jooksul kohtus ta salaja peapiiskop Jaan Kiivitiga, Edgar Harkiga ja Alfred Toomingaga. Mindi isegi sauna, et lahti saada nõukogude jälitajaist, kes peapiiskoppide delegatsioonidesse olid sokutatud. Neid omavahelisi läbirääkimisi ei ole kusagil avaldatud. Mul on meeles üks isa lause: „Kirik Eestis elab raskes olukorras, aga ta elab!”
Isa korraldas LML-i kaudu pakkide saatmist Eesti kirikuõpetajatele. Peaaegu kõik nõukogude-aegsed Eestis tegutsenud õpetajad kandsid tema saadetud riidest valmistatud talaare.
Sinu suure juubeli puhul tervitavad Sind lapsed Andres, Virge ja Tiina perekondadega. Selle sooviga ühinevad kindlasti ka Sinu kaaslased EÜS-ist, kiriku vaimulik pere ja kõik need, keda Sa oled teeninud hingekarjasena kodumaal ja rasketel pagulusaastatel välismaal.
Õnnistus-soovidega, poeg Andres Taul
