Heino sündis 1928. aastal Pärnumaal, Jäärja vallas, kus tema isa oli tol ajal metsavahiks. Tema ema Elisabeth pärineb Pärnu põliste käsitööliste perest, ning isa Kilingi Nõmme lähedal asuvast talust nimega Kauoja, mille pidamise kõrval Heino vanaisa oli hoolas kohaliku talurahva valgustaja. Kauoja talus käisid koos näiteringid, ning tinaviledega oreli saatel laulsid lauluhuvilised koraale. Lapsena kuulas Heino huviga kõike, mida vanaisa talle rääkis Jeesuse õpetusest ja Piiblist. Noormehe-eas hakkasid Heino huvid liikuma ristiusu praktilise ellurakendamise suunas, huvid, mis on püsinud tänaseni.
Kui saabusid Eestile rasked aastad, põrkasid Heino usulised-filosoofilised küsimused praktilise eluga otse rinnutsi kokku. Käsk ütleb küll, et ära tapa, aga käsk ütleb ka, et sa ei tohi lasta mõrval sündida! Tal oli heitlemist endaga, käis isa haual, palvetas ja palus temalt nõu. Otsustas, et antud olukorras oli õige minna rindele. Ta oli siis 15 aastat vana.
Sõja raputustele ning ebainimlikkusele pidas Heino vastu, ning tema pagulastee oli kirju nagu paljudel meist. 1947. aastal, peale kaevandusi ja põllutöölaagrit sai tema elukohaks Inglismaa. Siit algas edasipürgimine, ning kasvas tõsine huvi usuteaduse vastu, milles lootis leida vastuseid üha rohkem pakitsevale küsimusele — mis on INIMSUS.
Teoloogiasse ning praktilisse kirikuellu sukeldumine toimus samm-sammult. Peale õpinguid USAs ning noorsoojuhtide kooli Soomes astus Heino 1962. aastal Oxfordi ülikooli. Õpetaja ametisse ordineerimine toimus 1968. aastal. Sellele järgnesid töörohked aastad Inglismaa eesti koguduste juures.
Aastal 1949 asutas tolleaegne pastor Karl Raudsepp Montreali Jaani koguduse, jäädes ka koguduse õpetajaks. Kui Karl Raudsepp valiti E.E.L.K. piiskopiks, kutsuti Heino Montreali koguduse õpetajaks. Oli aasta 1977. Üks oli koguduse looja ja ehitaja, teine koguduse elu ja olme edasikandja. Nüüdseks on Heino ustavalt teeninud Jaani kogudust 31 aastat, saades 80-aastaseks. Seda tänuväärset tööd ning auväärset vanust tuligi Jaani kogudus sel augustipäeval tähistama ning oma õpetajale õnne soovima, olles kogenud, et tema eriline väärtus tuleneb eestlaste kultuuritaustast, mis näeb igas inimeses midagi omapärast ja ainulaadset.
Koosviibimise, millele elas kaasa üle 60 osaleja, avas nõukogu esimees Henn Paabo, meenutades Heino saabumist Montreali, tema vaimset tööd kogudusega kui ka füüsilist tööd kirikuhoone püsitamisel ja kaunistamisel. Sünnipäevalapsele andis ta üle kingituse ja lilli, ning lauldi „ta elagu“!
Järgmisena soovis Heinole õnne koguduse abiõpetaja Kylliki Pitts, kes oli just naasnud tagasi Tartust, kus, olles rahvuselt soomlane, oli ta täiustanud oma eesti keele oskust vastavate kursuste abil. Järgnes sõnavõtt Montreali Eesti Seltsi esimehelt Karl Joh. Raudsepalt, kes meenutas koosviibijaile Heino erakordselt pikaajalist, katkestamatut ning rahus edenevat tööd (31 aastat) Jaani koguduse õpetajana. Montreali läti ühiskonna nimel tervitas Heinot M. Stauvars, avaldades tänu suurepärase koostöö eest Läti luterliku kirikuga Montrealis ning meenutades, et siin Heino poolt algatatud ja juhitud usulis-filosoofilised seminarid on saanud populaarseks ka Läti kogudustes. Montreali Pensionäride Klubi nimel õnnitles sünnipäevalast klubi esimees Elmar Ani, märkides Heino primaarset tähtsust klubi asutamisloos. Eesti Üliõpilaste Seltsi nimel õnnitles Heinot M. Leetmaa, kes andis sünnipäevalapsele ilusa sületäie lilli. D. Demandt, praegune diakon Läti luterliku kiriku juures Montrealis, kuid varasem Jaani kiriku majavanem, meenutas Heino sõbralikku koostöövaimu ning hoolikust. Viimased sõnavõtud tulid H. Altosaare ja J. Raudsepa poolt, esimene andes üle ühiste sõprade õnnesoove, teine soovides õnne ja kiitust Heino abikaasale.
Nagu varasematelgi koosviibimistel, nii ka seekord teenisid suure tänu koguduse naisringi liikmed, kes peale Heino söögipalvet pakkusid kohvi juurde maitsvaid pirukaid ja kooke. Veel jagati Heinole õnnesoove nii kollektiivselt kui ka individuaalselt, kuni lõppes see sisukas pealelõuna Innar Teose sõnavõtu ning ühislauluga „Õnnista ja hoia…“