Nädala portree Miks keegi käib oma elus just valitud teed pidi, sõltub üsna mitmetest asjaoludest. Kuigi õpetaja Kalle Kadaka esimeseks mälestuseks lapsena kirikusse minekust oli verine põlv ja nutt kirikutrepil, sai ta seal siiski niisuguseid impulsse, mis teda ikka ja jälle tagasi kutsusid ja julgustasid ka oma elu kirikuga siduma. Aga sinnamaani oli veel pikk tee käia. Õpetaja Kalle Kadakas alustas hiljuti teist tööaastat Toronto Vana-Andrese Koguduses. Ühel suvelõpupäeval Eesti Elu toimetust külastades pajatas ta oma elust, valikutest, filosoofiast ja usust, mis on tal aidanud toime tulla ja mida ta nüüd oma kogudusega jagab.
Suureks mõjutaks õp. Harri Haamer Kalle Kadakas sündis 29. oktoobril 1960.a. Mulgimaal Tarvastus. Isa oli juustumeister ja ema raamatupidaja, väga olulist rolli mängis tema elus ka vanaema. Kuigi ema oli luterlane ja isa õigeusku, ei valitsenud nende kodus religioosne õhustik, ent vanaisa ja vanaonud olid kuulunud kirikute nõukogudesse. Kuna vanemad pidid tööl käima, vaatas Kalle järele hoidja, kes rääkis talle Taevaisast ja viis ta ka esmakordselt kirikusse. Oma osa mängis ka see, et kodu asus surnuaia ääres, mängud viisid sageli kirikumäele ning Kalle mõtiskles juba lapsest saadik teemadel, mis saab inimesest pärast tema surma. Nii ei suutnud mõju avaldada ka toonaste okupatsiooni võimu teenrite poolt peale surutud uued tavandid, lasteaias korraldatud suvepäevad, kus igal lapsel olid ilmalikud vaderid, vaid elu ise.
Üks väga oluline isik noormehe kujunemisteel oli legendaarne Tarvastu kirikuõpetaja Harri Haamer, keda Kalle Kadakas nimetab Õpetajaks suure algustähega. Ta oskas suurepäraselt noortega suhelda. Oma avanemisajaks Jumala poole peab Kalle Kadakas juba 4.—5. eluaastat, ent tõsine huvi tekkis umbes 15aastaselt, kui ta koos teiste noortega hakkas küsima, mis Eestist saab? Mida me ära teha saaksime? Noored kuulasid pidevalt Ameerika Häält jt. vabu raadiojaamu. Koos sõbraga mindi Harri Haameri juurde, kes rääkis neile evangeeliumist ja andis lugeda M. Gandhi raamatu „Maailm on väsinud vihkamast“, mis jutustab india rahva vabadusvõitluse viisist — passiivsest vastupanust. Selle raamatu mõjul algaski noorte passiivne vastupanu. Ja kuna Eesti vabanemine tuli samuti vägivallata, arvab õp. Kadakas, et midagi prohvetlikku oli õp. Haameri sõnades juba siis.
Kirikuõpetajaks saamise pikk tee Sõber läks juba nõukogude ajal kirikuõpetajaks õppima, Kalle tee selle ametini on aga märksa pikem. Ta läks Mustlast, kus ta üles kasvas, Viljandisse praeguse nimega maagümnaasiumi humanitaarainete klassi, mille järel siirdus Tallinnasse Pedagoogikaülikooli õppima kultuuritööd, lisaerialaks amatöörteatri rezhissöör. Vahepeal oli Viljandi Noortemajas praktikal, kus lavastas S. Mrozeki näitemängu „Striptiis“, mis kõneles inimese vaba tahte ja vabana olemise võimatusest totalitaarse süsteemi tingimustes. Selle näidendi lavastamisest sai ka tema diplomitöö.
Peale ülikooli lõpetamist polnud ta ikka oma valikus 100% kindel. Tööotsingute järgselt (tol ajal kehtis küll riiklik suunamine, kuid Saarepeedil, kuhu ta pidi minema kultuurimaja kunstiliseks juhiks, polnud talle korterit pakkuda ja nii sai ta suunamisest vabaks) läks ta tööle Tallinnfilmi (aastal 1984), millele järgnes seitse aastat filmimaailmas — algul assistendina, pärast teise rezhissöörina. Ühtekokku oli ta seotud 12 filmi tegemisega. Need aastad ei õpetanud üksnes kinokunsti saladusi, vaid ka elu enese omi. 1986.a. elas läbi usulise pöördumise, jõulude eel ta ristiti ja andis leeritõotuse Tarvastu kirikus.
Ometi püsis tema sees nende aastate jooksul mingi tööalase rahuldamatuse tunne, kuigi nii töö ise kui ümbritsev seltskond oli igati tore. Sai tehtud mitmeid huvitavaid filme. Peas tiksusid aga teised ideed ning kui 1991.a. Tartu Ülikooli juures taasavati teoloogiateaduskond, läks Kalle järgmisel aastal sinna õppima. Selleks raha leidmine (teise kõrghariduse omandamise eest pidi ta maksma) oli omaette teema, aga kõik sai teoks — paljuski tänu ka E.E.L.K. Torontos asuvale konsistooriumile ja meie koguduste liikmetest annetajatele. Õppeaega mäletab ta eriti huvitava perioodina, samuti mitmeid külalisõppejõude, kelle hulgas olid ka dr. Andres Taul ja dr. Vello Salo, kes olid toonaste üliõpilaste lemmikud. Lõputööna käsitles ta Philipp Melanchtoni õigeksmõistmise õpetust, mis aitab mõista luterliku õpetuse alglätteid. Töö tegemiseks ja kaitsmiseks sai läbi uuritud vist küll kogu sellealane saksakeelne usukirjandus.
Töö armastatud erialal ja siirdumine üle ookeani Oma uuel erialal töötamist alustas Kalle Kadakas 1993.a. adjunktina Mart Salumäe juures Viljandi Pauluse kirikus; Viljandi Jaani kirikusse kutsus ta 1996.a. Jaan Tammsalu. Sealset kuut tööaastat teise õpetajana peab ta igati ärksaks ja õpetlikuks ajaks. Õpetaja Jaan Tammsalu tulekuga oli alanud Viljandi Jaani koguduses teatavas mõttes ärkamisaeg. Palju inimesi tuli usu juurde, ka noori; elavnes kontserdielu, tekkis palju sõpruskogudusi teistes riikides. Tagantjärele on Kalle Kadakal hea meel, et tal lubati seal koguduses kaasa teenida.
2002.a. toimus aga Viljandimaa praosti ettepanekul õpetajate vahetus: Rein Shihalejev tuli Põltsamaalt Viljandisse, Kalle Kadakas siirdus aga Viljandist Põltsamaale, kus hakkas teenima koos Arho Tuhkruga. Ent sealsed majanduslikud olukorrad ei lubanud hiljem enam kahe õpetaja pidamist ning kahe aasta pärast pidi Kalle Kadakas lahkuma. Ta jäi vikaarõpetajaks, teenides Mõisaküla ja Kolga-Jaani kogudusi. Vahepeal teenis ta paar aastat korra kuus ka Soomes Helsingis asuvat eesti kogudust.
Äkki tuli teade, et Toronto Vana-Andrese Kogudus otsib õpetajat ning tal soovitati kandideerida, millele Kalle Kadakas vastas jaatavalt. 2004.a. II advendi jumalateenistusel Kolga-Jaani kirikus tundis ta, et midagi uut on sündimas, kui järsku avanes uks ning sisse astus uue õpetaja leidmise komitee volitatud esindaja — toonane koguduse nõukogu esimees Toivo Hiir koos kaaslastega, et uue õpetaja kandidaadiga tutvust teha ja teda filmida. 2005.a. kevadel otsustas koguduse täiskogu tema kandidatuuri kasuks ning nii saabuski ta siia eelmise aasta 15. augustil. Peapiiskop Udo Petersoo introdutseeris ta 2. oktoobril 2005 määramata ajaks Vana-Andrese Koguduse õpetajaks. Algamas oli taas üks uus eluperiood.
Alalhoidlikum suund kirikuelus Kalle Kadakas nimetab end kirikuõpetajana alalhoidlikuma suuna esindajaks, mida näitab seegi, et ta on alati kandnud musta talaari ega ole olnud nii aldis uuendustele. Talle imponeeris väga, et siin kannavad kirikuõpetajad samuti musta talaari ning ka agenda on sama, mis vanaisadel-vanaemadel kombeks oli. Ning siinsed usulised hoiakud on tema jaoks väga kodused, mistõttu pole ta end algusest peale tundnud võõrana. Ta leiab, et on väga sümpaatne, et jätkatakse seda, mida 1952. aastast on vanema põlvkonna poolt alal hoitud ja ei tehta mingeid liturgilisi eksperimente.
Õp. Kadakas soovib siin seda alalhoidlikku suunda jätkata, mis on kooskõlas siinse ühiskonna ideaalidega — kui kodus on kõik hästi, ei pea seal ju hakkama mööblit ümber paigutama, leiab ta. Ta peab väga lugu oma eelkäijatest, tahab hoida olulist elavana ja teha neid samu asju, mida on alati tehtud, ja neid hästi teha, kündes oma vagusid põllul; ja kiriku täiskogu peab otsustama, kas need vaod on hästi küntud.
Ning kuna ta on siin pühakojas vaimses mõttes kodus, soovib ta, et ka kõik koguduse liikmed seda oleksid. Õp. Kadakas on enda sõnul ümbritsetud siin väga armastusväärsete inimestega ja kodutundest kõneleb seegi, et kui ta hiljuti kodumaalt kuuajaliselt puhkuselt naasis, ei tundunudki Toronto lennujaamast linna poole sõites liiklus nii meeletult tihe ega kõrghooned nii kohutavalt kõrged, vaid hea kodune tunne oli.
Oma esimesele Toronto tööaastale tagasi vaadates leiab õp. Kadakas, et hooaeg oli väga elav. Ka tema enese elu: lisaks oma koguduse koorile on ta osalenud ka Estonia ja Ööbiku kooride tegevuses. Muusika osa koguduse tegevuses peab ta väga tähtsaks, kuna laulu kaudu saab teinekord väljendada rohkemgi kui sõnade kaudu.
Rääkides unistustest ütleb ta, et mõned asjad lihtsalt juhtuvad, mida ei oska arvatagi: näiteks poleks ta söandanud isegi unistada, et on kunagi Toronto Vana-Andrese Koguduse õpetaja. Ning see on suur õnnistus ja arm, et ta tohib seda erksat ja vaimselt väga rikast kogudust teenida. Selles õnnes ongi ta elanud aasta ning alustab teist.
Ühtlasi edastab ta kutse kõikidele tulevastele leeriealistele: seadke vaim valmis. Leeritunnid algavad jaanuaris Kolmekuningapäeval ja kestavad Nelipühani. Leer on üks oluline etapp täiskasvanuks saamise teel.
Sillaehitajad Kui rääkida erinevusest kodu- ja väliseestlaste vahel, leiab Kalle Kadakas, et isamaa-armastus tundub siin sügavam ja jäägitum, millest kodueestlased võiksid midagi õppida või vähemalt kogeda. Eks sellega ole nii nagu paljude teistegi asjadega, et alati ei osata hinnata seda, mis käes: kodumaal elades tundub see ju nii loomulik, aga võõrsil olles tajutakse kaugelolekut ja armastust kodumaa vastu märksa tugevamalt.
Samas ei ole õp. Kadakas pööranud selga kodumaale: ta on igati mures seal toimuva pärast ja elab kaasa uue presidendi valimistele, lootes, et valijameeste valik oleks meelepärane Jumalale.
Olles olnud palju aastaid oma elust seotud filmitööga, püsib ka see huvi temas edasi, ta käis vaatamas mitmeid Toronto Rahvusvahelisel Filmifestivalil näidatud filme ja on seotud ka Estdocs'i filmifestivali ettevalmistustega.
Ennast ja Eestist saabunud külalisõpetajaid, keda on olnud juba kaheksa, peab Kalle Kadakas sillaehitajateks kodu- ja välis-Eesti vahel, inimese ja inimese vahel, inimese ja Jumala vahel, eestlase ja eestlase vahel. Seda on kõik püüdnudki olla ja hinnaku rahvuskaaslased, kuidas nad on sellega hakkama saanud.
