Pühapäeval, 6.novembri jumalateenistusel toimus hiljuti Eestist saabunud Peetri koguduse teise õpetaja ja E.E.L.K. Kanada praostkonna vikaarõpetaja Mart Jaansoni introduktsioonitalitus.

Jumalateenistus algas dr. Roman Toi eelmänguga koraali „Võta nüüd Issandat, vägevat Kuningat kiita“ improvisatsiooniga.

Õp. Mart Jaanson siirdus kirikusse õp. dr. Andrese Tauli ja praost Tiit Tralla saatel, kes viisid läbi õnnistamistalituse. Jumalateenistuse käigus teenisid kõik kolm õpetajat, jutlustas õp.Mart Jaanson Rm. 8:18-25 alusel. Õp. Jaanson alustas jutlust rahvalauluga „Lõpe, lõpe, põllukene...“, tõmmates paralleele selle laulu ja Pauluse sõnumi vahele roomlastele. Nagu põllutööline ootas laulus igatsusega põllu lõppu, on meiegi ootused siin maises elus alati suunatud saavutustele. Me soovime ehk jõuda kõrgele ja kaugele, kuid ei tea, kas sinna jõuame. Kui sinna on jõutud, pürgime aina edasi. Ent kõik, mis on nähtav siin ajalikus elus, pole jäädav, vaid muutuv. Mida üks põlvkond teeb hästi, seda võib teine põlvkond teha paremini. Aga kui me ootame, mida me ei näe, siis peame seda tegema kannatuses, sest nähtamatud asjad on igavesed. Oleme head ja õrnad. Headus on tänapäeval unustatud, kuid see on inimesi rohkem usule toonud kui õpetus.

Jumalateenistus lõppes dr.Toi järelmänguga koraali „Õnnista ja hoia“ ainetel.

Kohvilaud

Jumalateenistuse järel siirdus suurem osa kirikulisi alla saali, kuhu virgad perenaised olid katnud rikkaliku kohvilaua. Seal oli koguduse liikmetel võimalus tutvuda uue õpetaja ja tema perega. Perekonna noorimal liikmel Epp Katarinal oli juba häid tuttavaid igas lauas. Õpetaja abikaasa Eda ütles, et neid on väga hästi vastu võetud ja tal ei ole isegi veel kojuigatsust olnud. Kartus ingliskeelse ühiskonna ees on osutunud olematuks, kuna ta viibib siin nagu Eestiski — täiesti eestikeelses ja -meelses ühiskonnas.

Õp. Jaanson ütles, et on väga tänulik talle (ja ka teistele õpetajatele) võimaldatud siiatuleku eest. Võrrelda Toronto eesti ühiskonda kodueestlaste omaga ta veel ei soovinud, kuna on siin viibinud liialt vähe aega. Kõik aga, mis siin on toimunud, on olnud suurepärane ja õpetaja kinnitas, et on ülimalt rahul.

Koosviibimise meelelahutusliku osa täitis Epp Katarina lauluga. Kui siis Epp oli esimese laulu isa klaverisaatel laulnud, ei soovinud ta enam laulda. Ema tuletas talle meelde, et lubas neli laulu. „Pärastpoole,“ ütles Epp, ja asi lõpetatud. Ta täitis ka oma lubaduse.

Koosviibimise lõpul andis koguduse esimees dr. Jaan Kruus õpetaja perele üle ümbriku.

Soovin omalt poolt perek. Jaansonile meeldivat ja rahuldust pakkuvat aega Torontos.

Märkmed: