Haapsalu
Et tuvastada kriisi olemust peame oskama lahti rääkida seda mis ümberringi toimub ja millised ühiskondlikud protsessid on kriisini viinud. Meie ühiskondliku kriisi alglätted saavad alguse riigi lihtsusest ja pealiskaudsusest. Kriis on olukord, kus olud ei vasta ühiskonna nõudmistele ja ühiskonnal puudub võimalus olusid kujundada. Selle konflikti lahendamiseks on kaks teed -kas luua võimekus olude parandamiseks või ajada olud nii segaseks et ühiskonnal puudub võimekus nõuete esitamiseks. Nagu näha pole õpetajatega kumbki õnnestunud.
Vaadates meie sotsiaalteadlaste arvamusi ja riigikontrolli raporteid siis selgub et olukorral lahendamisvõimekus puudub seega jääb poliitilisel tasandile võimaluseks tegeleda vaid näiliste probleemide lahenditega. Olgu selleks siis kas tondilosside lammutamine äärealadel, valimisea alandamine või lõputu haldusreform. Ennem valimisi saab aga valimisloosungitega katta kõik senised tegematajätmised ja seega ei vajagi probleemid lahendamist. Paraku ei saa ühiskondlike probleemide süsteemne eiramine lõputult kesta. Ka viimane trump ``majanduskasv`` on võimumonopoli kaardipakis osutunud mittetoimivaks sest palkade vahed EL keskmisega kärisevad.
Selge on see et Madalad palgad on teatavate protsessi tagajärg. Ka õpetajad protestivad madalate palkade vastu ja kõrgete palkade poolt. See tähendab et ollakse võimeline protestima teatavate ühiskondlike protsesside tagajärgede vastu mitte olema teatavate arengute poolt neid ise luues. See viitab protsess tagajärg seoste tuvastusvõime puudumisele. Nii taandubki õpetajaamet kuluartikli staatusse ja töölist on riigile vaja vaid maksumaksjana. Lahendeid suudetakse aga tagada vaid siis kui ühiskondlikest protsessidest laiemalt aru saadakse. Probleem ei ole mitte palk vaid protsess, mis on kriisini viinud. Kui protsessidest aru ei saada ei saa ka arenguid nõuda. Seega ongi valitsusel õpetajaid kerge pikalt saata ja järgmist aastat ootama jätta. Samas - kui juba õpetajad ei suuda ühiskonna tervikpilti ja sellel rajanevaid arenguid tajuda siis kuidas nad suudaksid seda enda tundides lastele edasi anda. Nii sünnibki meie koolipinkides vaid pesupulbri reklaamile orienteeritud ühiskond, kes suudab enda ja ühiskonna perspektiivitaju määratleda vaid palganumbri suuruse alusel.
Ühiskondlike probleemide lahendamine on aga kaugelt keerulisem teema kui finantsarvestuslik lähenemine ühiskonnarengule. Sellega tegelevad meil peamiselt poliitikud. Seega ei peagi see mahtuma õpetaja ja seega tavakodaniku arusaamade hulka. Sellise poolikpildi edastamine ühiskonda on kuritegevus ühiskonna suhtes mille tulemustega, ehk madalate palkadega, meil hiljem rahul ei olda.
Lahenditeni jõudmiseks peame teadma organisatsioonitehnoloogilist lähenemine ühiskonnaarengule. Teadma kuidas ühiskonna nõudlus tekkib ja milliste tagajärgedeni see võib viia ? Mida piiratud ressursside ja tootmisvõimaluste juures üldse toota ? Millised on tootmisprioriteedid ? Millistes mahtudes on mõistlik toota ? Millistele tehnoloogatele tootmist rajada ? Kuidas toodete ja loodusandide kättesaadavust tagada ? Kuidas tagada tootmissüsteemi majanduslikku julgeolekut ja millist inimtüüpi selline arengutee vajab ?
Vähe sellest õpetaja peab olema võimeline muutuvas ühiskonnas suutma anda sellised metoodilised teadmised, mis isearengut ja muutuvates oludes toimetulekut võimaldaksid. Kuid selle asemel ollakse võimelised levitama vaid pühakirjatekstidel (õpikutõdedel) baseeruvaid teadmisi saamata aru et kirikuõpetaja põhine ühiskond peaks olema minevik. Iseõppimisvõime eeldab tervelt mõtlevat inimese loomist, kes omaks võimekust ümbritsevast aru saada palju laiemalt kui finantsarvestuslikul mõtlemisel baseeruv inimteadvus seda võimaldab. Õpetajate probleem ei ole seega mitte palk vaid kuidas sellist organisatsioonitehnoloogilise mõtlemiseni ja sellel baseeruva ühiskonnani jõuda. Vastasel korral kujundavad meie ühiskonnaarengut mitte ühiskonna huvides toimivad lahendid vaid pesupulbrireklaami odavmüügikampaaniad ja õpetajaskonnast on kujundatud selle odavmüügikampaania klientuur mitte ühiskonna arengu kujundaja.
