Kuueks nädalaks kodumaalt Torontosse tööreisile saabunud Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolise Arhiivi (EKLA) juhataja Piret Noorhani pidas teisipäeva
(pärastlõunal Tartu College'is esimese kahest õpikojast (
workshop), mille teemaks „Kuidas korrastada ja talletada perekonna arhiivi?“ Kokku tulnud mitmekümnel inimesel paistis antud teema vastu suur huvi olevat, sest nagu jutuajamise vormis toimunud õpikojas selgus, on inimestel kodus väga palju erinevat materjali, mille väärtust ei osata ise alati hinnata ja sageli tekib ka loomulik küsimus, mida selle kõigega peale hakata.
Piret Noorhani ütles alustuseks, et arhiivinduses pole lihtsaid tõdesid, küll aga üldised põhimõtted. Ise aastate jooksul või esivanemate poolt kogutud materjalide puhul tekib enamus inimestel paratamatu küsimus, mida sellega teha — kas siis säilitada oma järeltulijate jaoks või kui ise ei vajata, siis anda üle asutustele, kus hinnalist materjali säilitatakse. Sest ära visata ju kuidagi ei raatsiks. Sellele otsustamisele aga eelneb kindlasti kogumine ja siit tekibki esimene küsimus, mida siis ikkagi koguda?
Perearhiivi spetsiifikaks on perekonnaliikmetega seotud materjalid, mis kuuluvad paljudesse valdkondadesse. Muidugi administratiivsed dokumendid, mis on juriidiliselt olulised, nagu sünni-, abielutunnistused jmt., aga ka inimese tegevusega seonduv — töökohad, kuulumine seltsidesse, organisatsioonidesse jpm. Elu käigus tekib aga palju ka juhuslikku materjali, mis ajaloo seisukohalt pole vast nii väärtuslik kui dokumentatsioon, kirjavahetus vm. — saunapiletid, kaupluste ostutshekid jpm. — kuid needki võivad osutuda vägagi huvitavaks uurimismaterjaliks näiteks isiku harjumuste kohta.
Paljudes kodudes on säilitatud lugematul hulgal piltpostkaarte, mida tähtpäevadeks lähetatakse. Nendeski on oma ajalugu ja neid on väga valus ära visata. Arhiivid aga ei saa paraku kõikide inimeste kodudes talletatud postkaarte kohe kindlasti vastu võtta, nii et kogu aeg-ajalt inventeerides tuleb ise otsustada, mida nendega edasi teha.
Piret Noorhani sõnul lisab isiklikule kogule väärtust kindlasti vanus, väärtuse määratleb ka, kui palju materjali on — kirjavahetus kultuuriloo seisukohalt tähtsa isikuga omab suuremat väärtust siis, kui see on säilinud tervikuna, mitte vaid paar kirja. Kõige olulisemad on seega dokumendid, kirjavahetus ja päevikud, vähem informatiivsed seevastu töömärkmed ja väljakirjutused, aga samas oleneb seegi — kui kunagi hakatakse näiteks uurima mõne kirjandusteadlase tööd, siis on tema märkmed vägagi olulise tähtsusega. Alati on originaalkirjad väärtuslikumad kui koopiad — unikaalsus on tähtis.
Õpikojas oli juttu ka materjali säilitamisest, samuti fotodest, heliplaatidest jpm. Piret Noorhani rõhutas fotodele taha kirjutamise tähtsust — mida rohkem informatsiooni pildil olevate isikute või sündmuste kohta, seda parem, ja kõige targem on seda teha hariliku pliiatsiga.
Küsiti ka, mida näiteks teha surnud isiku arhiiviga, kellel pole olnud perekonda. Piret Noorhani sõnul võib alati pöörduda oma küsimustega nende arhiivi poole, aga miks ka mitte inimese kodukohta, endisesse kooli jm., kellel on ehk huvi omakandi isikut puudutava huvitava materjali vastu.
Küsimusi oli palju ja kohati kaldus jutuajamine otsesest arhiiviteemast kõrvalegi, ent loodetavasti said kõik oma küsimustele asjatundliku vastuse või vähemalt idee, kuhu pöörduda. Juttu oli näiteks esemetest, mis võivad omada ajaloo seisukohalt suurt antiikväärtust, kuid sageli ei teata, kuidas asju õigesse kohta suunata. Puudutati ka autoriõiguse jm. teemasid ning paistis, et siinsetel inimestel on huvi sedasorti õpikodade vastu päris suur.
Järgmine õpikoda toimub samuti teisipäeval, 30. sept. kl. 3 Tartu College'i naisorganisatsioonide ruumes ning kuidas kujuneb selle temaatika, selgub ilmselt juba kohapeal.
Lähemalt Piret Noorhani ja tema juhitava arhiivi tegevusest meie järgmises lehes.
