Sõnades seisavad kõik poliitikud demokraatia eest, ent kas see ikka on nii? Kuulates Eesti opositsioonijõudude retoorikat, tundub, et pigem hävitatakse oma rabeda ja kurjust kultiveeriva tegevusega demokraatiaks kutsutud habrast ühiskondlikku tasakaalu.
Demokraatia toimimisel on opositsioonil vastutusrikas ülesanne – kontrollida võimul olevaid jõudude, anda nende algatustele hinnang, vajadusel kritiseerida ning pakkuda välja oma lahendus. Kui üks neist komponentidest puudub, võib kogu protsessi kihva keerata. Meil ongi nii juhtunud.
Probleem algab sellest, et enam kui 17 aastat võimu nautinud Reformierakond pole suutnud end opositsioonis töötamiseks ümber häälestada. Erakonna käilakujud ei raatsi lahti öelda inetust käitumismallist, kus arrogantne teerullipoliitika sisendab usku enda eksimatusesse. Täna käivitab egotsentriliselt mõtlev opositsioon arengud, mis lammutavad demokraatia ning sillutavad teed sõnades liberaalsele, praktikas aga ahistavale vaimsele diktatuurile.
Nii või naa – ikka pole hästi.
Vana hea demagoogilne tarkus õpetab vastast sopaga üle valama, sest piisava koguse muda pildumise märklauana, ei suuda ka puhtaim talleke endalt pori maha pesta. Nii meie opositsioon toimibki. Ehedam näide sellest on pidev hala koroonameetmete kehtestamise või siis nende mitte piisavalt kiire rakendamise üle.
Ükskõik, mida valitsus epideemia ohjeldamiseks ette võtab, ikka on see opositsiooni jaoks halb. Kaja Kallas ruttab kiruma vaimust vaeseid, kes koolid enne tähtaega jõuluvaheajale saadavad. Võib olla täiesti kindel, et kui seda poleks tehtud, oleks pidevalt häiritud Kallas neednud maa põhja idioodid, kes koolide sulgemisega venitavad. Ida-Virumaa koroonareeglite karmistamine on opositsiooni sõnul halb, kui seda poleks tehtud, oleks see olnud aga lubamatu.
Opositsiooni tegevust ilmestab patoloogiline mõttekramp. Ainsaks võimaluseks oma küündimatust peita ongi lauskriitika kõige suhtes, mida koalitsioon teeb. Samas ei suudeta manamise ja halvustamise kõrval enda poolt pakkuda ühtki pädevat lahendust. Väide, et kui meie oleksime võimul, küll me siis alles asjatakime, pole ju tõsiseltvõetav. Opositsiooni käekiri oma kehvakese sõnumi edastamisel on madal, igav, lammutav ja sotsiaalmeedia rämeräuskurite stiilitust kopeeriv. Puudub positiivne programm ja seda asendab lapsik jonnimine ning vastik koolikiusule sarnanev kottimine.
Üks tont käib sajatades ringi.
Maailmavaateline enesekesksus on äärmiselt mugav hingeseisund. Kui keegi mõtleb sinust erinevalt, on kohustuslik temaga mitte diskuteerida, vaid kohe pasunasse anda. Kui aga valdav osa rahvast ei jaga äärmusliberaalseid vaateid, on tegemist rumala massiga, kes EKRE õhutusel ja moskoviitidest vaevatud Keskerakonna mahitusel poe taga õlut juues kogu Eesti elu sinnasamusesse keerab. Enamus tuleb allutada vähemuse soovidele, kogu poliitiline agenda tuleb sättida jalgelt peapeale ja võimalusel kasutada vastase haavamiseks lausdemagoogiat.
Ere näide opositsiooni võimetest luike käona ja kägu paabulinnuna esitada on mõne päeva eest ühelt Reformierakonna liikmelt ilmunud artikkel „Helme läks, mingu ka ajateenistus.“ Selle imetabase oopuse sügavam mõte jääb tavainimesele hoomamatuks. Nähtavasti pidi see gnoseoloogiline värdtekst seostama ametist lahkunud siseministrit Eestis kehtiva kohustusliku väeteenistusega, mis olevat diskrimineeriv, häbistav ja ebavajalik. Laskumata vaidlusesse kohustusliku sõjaväeteenistuse vajalikkuse üle, tahaks siiski küsida, mis pagana seos on siseministril armeesse kutsumisega? Aga Reformierakond teab!
Samasse parimate bolševistlike võtete valdkonda kuulub ka opositsioonileerist kostev süüdistus, et abielureferendumi korraldamiseks kulutatakse maksumaksja raha. Kulutatakse küll, ent demokraatia on üleüldse üks ebaefektiivne ja kallis asi ja selle ülalhoidmine maksabki palju. Diktatuur on odavam, vastab tõele.
Rahvaküsitlused on demokraatliku riigikorralduse üks instrumente, mida Eestis kasutatakse äärmiselt tagasihoidlikult. Aga laseme rahval otsustada ja küsitlusel osaleda! Ärme üksnes
mängime demokraatiat, vaid täidame selle sisuga, milleks suurepäraselt sobivad regulaarselt korraldatavad rahvaküsitlused. Või kardab opositsioon, et rahva tahe ei ühti nende poolt kultiveeritavate vaadetega? Siis tuleb oma vähemusse jäämist tunnistada, mitte üritada rahvaküsitlust nurjata. Kohe abielureferendumi järel võiks küsida arvamust presidendi otsevalimiste kohta või vaagida presidendiinstitutsiooni kaotamist, mis annaks aastas kümneid miljoneid kokkuhoidu, ilma, et demokraatia selle läbi kannataks.
Opositsionäär võib samuti inimene olla.
Rahva hääl on jumala hääl. Kes rahvast rumalaks peab ja väsimatult oma virina ja hammastekiristamisega päeva rikub, jääb lõpuks ise pika ninaga.
Kulla opositsioon, aeg on ärgata ja alustada konstruktiivset koostööd Eesti nimel, millisena soovime oma riiki täna ja tulevikus näha. Selleks ei pea loobuma oma seisukohtadest ega ka veiderdama ja vihastuma, piisab, kui pakkuda välja nägemus headest lahendustest ja koostööaltina üritada seda ellu viia. Koroonameetmeid valimatult halvustades langete bestselleri „Koroona valehäire“ tasemele, rahvahääletusi peljates, meenutate iga hinna eest võimukülge klammerduvat diktaatorit, teile vastumeelseid poliitikuid alavääristades, satute ise naerualusteks, Euroopas kittumas käies olete lihtsalt… ah, pole mõtetki rääkidagi!
Ärge pisendage ja moonutage vaateid, mida esindate, jääge meelekindlaks, ent püsige avatuna, et ka teiste arvamust kuulda ning kui see tundub asjalik, sellega arvestada. Demokraatia on ütlemata habras ja haavatav ning lahingujoovastuses hullunud komissarina endale rinnaga teed murdes, võib maimukese lömastada. Olgem liberaalid, kuid jäägem inimesteks kõigi puuduste ja voorustega, neid omadusi ka teistes hinnates ja taludes!
Vsevolod Jürgenson
Mustamäe Linnaosakogu liige
