Alates 1. juulist 1999 on Eesti Õppetool Toronto Ülikooli juures töötanud kahe täisajalise õppejõuga. Eesti Õppetooli juhataja, professor Jüri Kivimäe, õpetab Baltikumi ja Eesti ajaloo kursusi, alates 13. sajandist kuni tänapäevani välja. Professor Tiina Kirssi peamiseks ülesandeks on eesti keele ja kirjanduse õpetamine, kuid selle kõrval püüab ta meil aidata ka eestlased olla. Lähemad ülevaated õppejõudude korralistest kursustest ilmusid „Eesti Elus“ enne käesoleva õppeaasta algust.

Mõlemad professorid suunavad ülikooli nõusolekul umbkaudu kolmandiku oma tööenergiast Eesti ühiskonnale ja osa loenguid, seminare ja töögruppe kasutavad selleks Tartu College’i ruume. Võib tähele panna, et Tartu College’i akadeemilise korruse toad on täidetud vilka tegevusega ning seda on aasta-aastalt juurde tulnud.

Õppetooli Sihtasutuse majanduslikud kohustused Toronto Ülikooli ees on täidetud alates 1996. aastast ja meie õppetool on tehtud alaliselt püsivaks. Ülikooli usaldusfondi paigutatud allkapitali valitseb vastav algorganisatsioon — Toronto Ülikooli Asset Management Corporation. Selle asutuse oskused kasvatasid meie umbes 2,1 miljonilise algkapitali 2000. aastaks 4,4 miljonile (seda isegi kui õppejõudude palkadeks oli juba kulutatud üle miljoni!). Kokkuleppe alusel on ülikool kohustatud nimetama meie õppetoolile ainult ühe õppejõu. Heade majandusaastate raharohkus võimaldas aga akadeemilisel juhtkomiteel teha 1999. aasta kevadel prof. Tiina Kirsile, kes oli olnud eelmisel aastal Eesti Õppetooli külalisprofessor, pakkumise jätkata eesti keele kursusi. See tähendas teise, kuid ajutise ja tähtajalise lepinguga töökoha loomist akadeemilisel võistlusel valitud õppetooli alalise juhataja kõrvale. Prof. Kirssi töölepingut õnnestus läbirääkimistel ülikooli administratsiooniga pikendada nii 2000. kui ka 2001. aastal ning käesoleval aastal veel kord ajavahemikuks 2002–2005. Kuna ülikooli palkamisseadused ja õppejõudude kutseühing ei luba võistluseta loodud lepingulisi töökohti kauemaks pikendada, siis prof. Kirssi praegu jõusolevat töölepingut sellisel kujul pikendada pole enam võimalik.

Aeg kaob kiiresti ja ei oska ette kujutada seda tühimikku, või seda, mis asendaks kogu selle vaimselt toitva töö, kui lõpeb meie eesti keele professori tööleping. Käesoleva aasta 5. novembri õhtul kohtus Alliki Arro kutsel osa õppegruppide liikmeid Eesti Õppetooli Sihtasutuse Nõukogu liikmetega, et arutada ja selgitada võimalusi teise alalise professori nimetamiseks. On meeldiv tõdeda, et algatus tuli õppetooli kursustest osasaanuilt ja neid võiks ehk kutsuda ka õppetooli toetusrühmaks. Nõupidamise peamiseks sooviks oli saada ja jagada informatsiooni. Õppetooli akadeemilises juhtkomitees (Advisory Committee) on teise töökoha küsimus olnud arutlusel juba mõnda aega ja sealt on kuuldunud küllaltki lootustandvaid mõttekäike. Professorid Träss ja Kivimäe on pidanud nõu ka teaduskonna ametnike ja juhtkonnaga. On ilmne, et teise alalise töökoha loomine nõuab õppetooli põhikapitali tõstmist ning võimalike rahaliste lisakohustuste eelarvet oleme püüdnud üheskoos kokku panna.

Kuid viimane kuum suvi tõi uued arvud vist kõikidesse arvevalemitesse. Kui 2000. aastatesse jõudmisel virgutasid aktsiaturu alumised read aina julgematele ettevõtmistele ja meie fondi aastakasv oli 2000. aastal koguni 340.975.– dollarit, siis järgmise kahe aasta jooksul oskasid ülikooli rahavalitsejad kaotada meie arvelt pool miljonit. Just nimelt see asjaolu sunnib meid asju teisiti ja kaine pilguga nägema.

Teisipäevaõhtusel nõupidamisel tutvustas prof. Kivimäe neid akadeemilisi protseduure, mis viiks meid teise alalise professori nimetamiseni. Ta selgitas, et nii suures akadeemilises institutsioonis nagu seda on Toronto Ülikool, on kehtestatud kindlad reeglid töökohtade loomiseks ja uute õppejõudude ametissenimetamiseks. Eesti Õppetooli teise töökoha alaliseks muutmisel on vaja piisavaid rahalisi võimalusi ja teiselt poolt selle koha akadeemilise põhjendatuse aktsepteerimist ülikooli administratsiooni poolt. Väiksem ring inimesi on selle küsimuse lahendusvõimaluste otsimisega tegelnud juba enam kui aasta. Juba aasta tagasi tehti ettepanek teise töökoha võistluse väljakuulutamiseks, ent rahaliste kalkulatsioonide tõttu ei toetanud teaduskonna juhatus tol korral tehtud ettepanekut. Ülikooli reeglite kohaselt tuleb välja kuulutada akadeemiline võistlus ja valiku langetavad vastavasse komiteesse kutsutud professorid. Järelikult ei aita siin ainuüksi ei sümpaatiad ega lobby-töö.

Allakirjutanu on püüdnud orienteeruda ja leida suunda uues majanduslikus olukorras. Praegune aktsiaturu madalseis paraku ei julgusta koheseks tegevuseks ja lootuste kiireks täitumiseks. Peame end parema aja ootamisel — ja see tuleb varsti — ette valmistama. Peame leidma uusi rakendamisvõimalusi — näiteks suuremate päranduste leidmisega ja suunamisega õppetooli usaldusfondi — ja meil on selleks kasutada maksuvaba annetuste õigus. Ka kõige optimistlikumatel kaalutlustel ei kasvaks õppetooli fondi praegune seis küllaldaselt, et katta teise alalise professori tarvis minevaid kulusid. Peaksime jätkama praeguste lepingutega, aga samas panema paika uute „lahingute“ plaani. Majandusasjadel ei ole kivisse raiutud reegleid — vaid tunnetus!

Ei oska mõelda, mis võiks luua püsivama Välis-Eesti kui pidev eestiaineline ja ka eestikeelne haridusprogramm. Me peame selle nimel püüdma.

P.S.
See kirjatöö püüab selgitada, et töökohti ülikooli juurde ei saa luua lihtsustatud korras ja et rahastatud õppetoolid tulevad lunastada täie hinnaga, neid ei saa lihtsalt välja kaubelda.

Märkmed: