Anno Domini 2006 kannab oma rüpes mõningaidki algatusi möödunud aastast, mis on kas ummikusse jooksnud või osutunud liiga raskeks lahendada oma ülejõukäiva suurusjärgu tõttu. Esimeste hulka kuuluvad nt USA ja mitme Euroopa valitsuse katsed saada hakkama Iraani ja Põhja-Korea tuumarelvade ohuga.

Teise kategooria esindajaks võib lugeda Ameerika omamaist probleemi — orkaanide Katrina ja Rita põhjustatud kaost, mis mõne erialaeksperdi hinnangul on Ameerikat tabanuist suurim. Tegelikult võib Mehhiko lahe rannikut laastanud katastroofi nimetada tõsiseks õppetunniks mitte ainult katastroofitõrjega tegelevatele ametiasutustele nagu NEMA (National Emergency Management Agency), vaid kõigile kodanikele, eriti poliitikuile.

Sest orkaanidele järgnenud päästetöös on ilmnenud nähteid, mis näivad toetavat üht teatavat poliitilist teooriat ning õõnestavat selle vastandit. Pean siin silmas libertaaride õpetust riigi keskvõimu pahedest ning valitsusaparaadi piiramise hüvedest.

Nimelt ilmnes, et möödunud nädalate vältel jõudsid eraettevõtted Mississippi ja Louisiana rannikuasulate katastroofi rusudest puhastamisel teha märksa tõhusama töö kui föderaalasutused, eriti NEMA ja armee pioneerikorpus (Army Engineering Corps). Vahe on hämmastav.

New York Times võrdles ses suhtes kaht Mississippi rannalinna — Biloxit ja sellest 25 miili eemal asuvat Pascagoulat. Biloxi kasutas peamiselt erakontraktoreid, kuna Pascagoula toetus algul armeele, kuid hiljem tühistas osa leppeist sellega.

Mõlemal linnal tuli ümmarguselt ära koristada 10 miljonit kuupjardi rususid ja prügi. Jõuludeks oli Biloxil välja puhastatud 5,8 miljonit kuupjardi, Pascagoulal aga ei midagi.

Sealjuures ilmnes ka, et eraettevõtted võtavad prügi kõrvaldamise eest ainult $7.80 kuupjardilt, armee aga $17—19. Louisianas oli lugu pisut parem: föderaalmeeskonnad koristasid ära 45%, erafirmad — 70% rusudest. Kokku tuleb armee meeskondadel kõrvaldada 88 miljonit kuupjardi.

Föderaalmeeskondade mahajäämuse põhjuseks on selgelt nende ülepaisutatud bürokraatia. Times'i andmeil kuulub sellesse 800 ülevaatajat, kellest 300-le maksab riik (ehk maksumaksjad) kuni $55 tunnis. Neil tuleb täita 192 lehekülge eeskirju, mis nõuavad kirjalikke otsusi igal sammul ja vahel nädalaid nende allkirjastamiseks. Tervele mõistusele ei ole kergesti arusaadav, kuidas kellelegi, kes toodab poole vähem, makstakse kaks korda rohkem.

Ülaltoodud andmed, mis on pärit NYT 26. detsembri väljaandest, on kindlasti teretulnud Washingtoni Cato Instituudile, mis on ameerika libertaaride uurimiskeskus. Kuid nad peaksid kuuluma ka iga USA maksumaksja „meelespeasse“.

Märkmed: